Suvekoduks maakodu. Näpunäited vana maja taastamiseks
Ivi-Els Schneider
sisearhitekt
Kõik oleneb majaomaniku soovidest, milleks ja mis tasemel vana maja taastatakse. | Shutterstock

1960. aastatel alguse saanud suvilakooperatiivide rajamine tekitas suure huvi omada suvekodu looduskaunis paigas. See trend püsib siiani.

nimeste eluviisid on erinevad: kui paljud rahulduvad puhkusega tihedalt asustatud suvilarajoonides naabritega suheldes, siis on ka neid inimesi, kes hindavad privaatsust, rahu ja vaikust. Ka romantikaihalus on mõnele mugavusest tähtsam.
Eesti elu oli kuuekümnendatel võrreldes sõjaeelsega tundmatuseni muutunud. Talunikest olid saanud kolhoosnikud ja linnaelu tundus ahvatlevam ja kergem kui maal rügamine. Talud ei läinud enam isadelt poegade kätte, paljud maakodud jäid tühjaks ja seisid hüljatuna.
Kuid eestlased on alati olnud loodusrahvas, kes naudib metsavaikuses ja merekohinas üksiolemist.
 

Loomerahva valikud
 

Mul ei ole täpseid teadmisi, kes olid esimesed vanadesse talukohtadesse suvekodude rajajad, aga mäletan neid, mida ise näinud olen. Tundub, et esimeste seas olid loomeinimesed, kes alati on käinud natuke „oma rada” pidi. Muidugi olid ahvatlevamad piirkonnad maakodu omamiseks kaunid paigad mere läheduses ja muinasjutulised Eesti saared.

Lahemaal on väga palju vanu elamuid saanud suvekodudeks. Tühjalt seisnud lagunevad majad leidsid uued omanikud, kes neid entusiastlikult ellu äratasid. Eks maamajade ehitusel oli erinevaid arusaamu ja stiilitunnetust. Nõukogude Eesti elas oma ideoloogiaga muust maailmast eraldatuna ja inimeste silmaring ei saanudki eriti avar olla. Tore, kui oli aimu Eesti ehituskunsti traditsioonidest ja maamaju ei muudetud kentsakateks monstrumiteks. Kuna Lahemaa oli juba Vene ajal muudetud looduskaitsealaks, siis sellel kandil hoiti silma peal ja suuri veidrusi ei olegi seal näha.

Mäletan esimest külastust Lahemaal Koolimäel vanasse palkmajja suvekodu rajanud perekonna juurde. See meeldis mulle väga. Väike palkmaja oli väliselt muutumatuna säilitatud, interjööris oli endiste aegade meeleolu. Väga tore, kui vana maamaja erineb tundmatuseni linnaelamisest, sellist vaheldust ongi tarvis. Puhkus looduskaunis paigas ei vajagi erilist eksklusiivsust, lihtne eluviis võimaldab täielikku lõõgastumist ning põhiline tegevus toimub õues.

Paljud pikalt tühjana seisnud maakodud olid väga halvas seisus, ehitustööd olid aeganõudvad ja keerulised. Praegune põlvkond ei kujuta ette, millised olid ehituspoed nõukogude ajal: oli saada natuke naelu, algelisi halva kvaliteediga tööriistu, kuid vajalikke ja elementaarseid ehitusmaterjale poodides ei olnud. Kogu ehitusmaterjalidega varustamine käis tutvusi kasutades ja meeletu vaevaga.

Vana maja taastamist saidki enda peale võtta aktiivse ellusuhtumisega inimesed, kes ei peljanud raskusi ja nägid vaimusilmas lõpptulemust – kauniks muudetud maakodu. Õnnelikud olid need, kelle suvemaja ei jäänud elukohast kauge maa taha. Eriti vaevarikkad olid sõidud saartele, kuhu minekuks oli nõukogude ajal ka piiritsooni sõidu luba vaja.

 

Unustamatud kogemused
 

Olen ise sellise vana talukoha elluäratamise läbi teinud, ehitasime nooruspõlves,1970. aastatel sõpradega suvekoduks vana talukoha Vormsil. See aeg oli kuldaväärt kogemus ja siiani tore mälestus.
Tol ajal oli Vormsi veel avastamata ja üsna mahajäetud paik, aga seetõttu ka äärmiselt romantiline.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodu & Aed.

Sarnased artiklid