Suvelillede rõõmus rutt

Anu-Kristin Tara
Suvelilled õitsevad kaunilt vaid siis, kui arvestad nende kasvunõuetega. | Shutterstock

Suvelilled kasvavad kiiresti ning täidavad enda ümber oleva ruumi ruttu, sest neil on aega vähe – vaid üks hooaeg ehk meie lühike suvi, mille jooksul peab kasvatama võimalikult palju varsi ja õisi ning küpsetama valmis ka seemned.

Suvelilledega saab peenra õitsvaks kevadest hilissügiseni, sest äraõitsenud lilled võib vahetada uute, alles õitsema hakkavate vastu. Otse peenrasse külvatud taimed hakkavad tavaliselt õitsema suve teisel poolel.
Istutushooaja avavad öökülmi hästi taluvad võõrasemad, sarvkannikesed, pärdiklilled, kirikakrad ja meelespead. Neid võib peenrasse maha panna juba aprillis, kui ilm seda lubab.

Alates aprillist-maist saab otse kasvukohale külvata saialilled, rukkilille, sametlilled, varesjalad, läänemagunad, päevalilled, kipslilled, aed-rõngaslille, kivikilbik, suureõielise nemeesia, mustköömned, magunad, mungalilled, lõhnava lillherne, õisoa, aed-puhmikmaltsa, suurema osa üheaastaseid ilukõrrelisi. Kui on plaanis teha segapeenar koos salati- ja maitsetaimedega, saab ka tilli, aedsalati, oblika ja lehtpeedi seemned otse peenrale tippida.

Pikema kasvuajaga suvelilled tuleb ette kasvatada. Istutamisvalmis taime saamiseks võib kuluda isegi kuni 4–5 kuud. Väga pikka ettekasvatusaega nõuavad näiteks begooniad, pelargoonid, ripp-petuunia, värdfuksia ja aednelgi. Lihtsam on osta need väikeste juurdunud noortaimedena aiaärist, müügile tulevad nad juba varakevadel märtsis.
Kel pole võimalik või kes ei taha taimi ette kasvatada, saab mais-juunis osta aiaäridest, turgudelt ja laatadelt juba istutusvalmis õitsvad taimed. Need on tavaliselt välistingimuste suhtes karastatud ning võib kohe kasvukohale istutada.

Enamik suvelilli on külmaõrnad ja need saab peenrale või anumasse panna alles mai lõpus või juunis, kui enam pole öökülmaohtu ja muld on jõudnud küllaldaselt soojeneda. Kõige külmaõrnemad on lemmaltsad, suvidaaliad, lehtertapud, mehhiko vanikkuljus ja tiivuline tunbergia. Nad vajavad sooje öid ning võivad madalate temperatuuride puhul jääda põdema terveks kasvuhooajaks.
Sügisel, kui saabuvad esimesed öökülmad, saavad lillepeenra staarideks külma taluvad värvikad aedastrid, hõbedase lehestikuga padipõõsas ja vilt-ristirohi. Õitsemist jätkavad visalt ka pärdiklilled, müür-kipslill, mehhiko õnnehein, suur lõvilõug, võõrasema ja sarvkannike.

 

Rippujad ja ronijad ka pinnakatjaks
 

Tõelisteks hiiglasteks sirguvad nobedalt näiteks metstubakas, riitsinus, harilik kosmos ja ogane ämbliklill. Kuna nad laiutavad tublisti, tuleb neile rohkem ruumi arvestada. Paiguta nad peenra keskele või tagumisse serva.

Madalakasvulised liigid-sordid, kes tahavad pinda katta, vajavad aga kõige valgemat avatud paika, et nende võsud ja õied suuremate varju ei jääks.

Ripp-pottides ja rõdukastides oleme harjunud nägema rippuvate võrsetega pelargoone, petuuniaid, puispetuuniaid, roomavat metsvitsa, lamavat käokulda, lobeeliaid, suvi-leeklille, raudürte, südajat suuterat, kivikilbikut, nemeesiaid, kaksikkannuseid, ogalist lantaani, feerulalehist ruset, ilubataati, sarvkannikest, lõhis-mungalille ja lamavat sanvitaaliat. Neid kõiki võib aga sama edukalt ka peenral kasvatada. Nad on kiirekasvulised pinnakatjad, kes võivad suve lõpuks enda alla haarata lausa ruutmeetreid ja katta selle tiheda õievaibaga. Vaid ripp-begooniaid pole hea peenrale istutada, sest nende mahlased ja haprad varred vastu mulda puutudes ei juurdu ning võivad niiskusega hoopis hallitama-mädanema minna.
Samamoodi võib lasta maas roomata üheaastastel ronitaimedel, kes pannakse tavaliselt toele väänlema ja õitsvaid koonuseid moodustama. Peenrale tekitavad toreda pinnakatte lehtertapud, lillherned, mungalilled, mehhiko vanikkuljus, õisuba, tiivuline tunbergia, tume purpurvanik. Samuti võib lasta neil liikuda mööda tugeva varrega taimi. Laisemaid ronijaid peab suunama ja vajaduse korral tugitaime peale aitama.
Kui puhmik hakkab liiga laiutama, võib teda julgelt kärpida. Vastu mulda olevad varred mõnikord juurduvad, hankides nii lisavett ja toitaineid emataimele.

 

Kaaslasteks kõrrelised ja söögitaimed
 

Peenratäitjaiks ja lilledele saatjaiks võib moodsale suvepeenrale lisada ilukõrrelisi ja köögitaimi. Nunnud üheaastased ilukõrrelised on lakkoder ja jänesesaba. Viimase välimus vastab täielikult tema nimele – alates juulist ilmuvad taimele pehmed hallikasvalged õisikutupsud. Lakkodra ülipikkade karvadega „viljapead” lainetavad pehmelt ja rahustavalt väiksemagi tuulehoo käes. Mõlemad kõrrelised võib teiste lillede vahele hajusalt külvata mais.

Köögitaimedest annab peenrale paigutada juba aprilli lõpus, mai alguses külmakindlate lillede juurde lehtsalati ning kähar- ja tavalise peterselli toidupoest ostetud mikropotis taimed või aiaärist-laadalt hangitud noortaimed.
Kuumaasikas võsusid ei aja, passides peenraservale hilissügiseni küpsetama oma rohkearvulisi punaseid või kollaseid vilju. Neidki taimi saab osta aianditest ja laatadelt.
Ilma soojenedes saab peenrale lisada värviliste vartega lehtpeedid ehk mangoldid, värviliste lehtedega oblikad, käharalehised lehtkapsad, sidrunmelissi jm maitsetaimed, põõsas- ja aedtilli. Kõige viimasena istuta basiilikud, sest nemad on äärmiselt soojalembesed ning vajavad sooja kasvumulda.

 

Paku õigeid kasvutingimusi
 

Suvelilled õitsevad kaunilt vaid siis, kui arvestad nende kasvunõuetega. Vaja on teada, kas taim on niiskus- või kuivalembene, tahab varjulist või päikeselist kasvukohta ning milline on tema toitainevajadus.

Niiskustarvidusega arvestamine on eriti oluline anumas kasvavate suvelillede puhul. Taimed sõltuvad seal piiratud mullakoguses olevast veest ning kui seda juurde ei tule (vihma või kastmisega), on nad määratud hukule.

Peenrale tavalisse aiamulda istutatuna taluvad paljud väga niiskuslembesed taimed ka kuuma täispäikeselist kasvukohta. Juured suudavad tungida üsna sügavale pinnasesse, kust leiavad piisavalt vett maapealse osa niisutamiseks. Seetõttu näivad väga janused suvelilled, keda sageli soovitatakse varjulisemale kasvupaigale – nt lemmaltsad, pärdiklilled, toreeniad ja sinilobeelia –, peenral välja üllatavalt lopsakad ja õnnelikud.

Samal põhjusel suudavad mõned varjulise kasvukoha taimed, nagu näiteks begooniad ja fuksiad, edukalt kasvada ja õitseda päikesele avatud peenral, kui muld on kogu aeg parasniiske.
Kuivemat mulda kuumal päikeselisel kohal taluvad hästi pelargoonid, peiulilled, pruudisõled, käokullad, sanvitaaliad, kosmosed ja paljud ilukõrrelised.
Päikeselembeste taimede kasvatamine varjus ei pruugi alati õnnestuda, varred venivad inetult välja ja õitsemine on napp. Mõned, näiteks gasaaniad, suureõieline keskpäevalill, suureõieline portulak ja Eckloni kuldkakar ei pruugi pilves ilmaga või varjus oma uhkeid õisi avadagi.

 

Õitsejad on hea isuga
 

Kiirekasvulised kõrged ja pikkade vartega sügiseni rikkalikult õitsvad sordid vajavad toitainerikast kasvupinnast ja vajadust mööda lisaväetist. Aplamad on põõsas-hõbekakar, pelargoonid, fuksiad, ripp-petuuniad ja puispetuuniad, suvidaaliad, ämbliklilled, südajas suutera, lõhnav lillhernes, riitsinus, päevalilled, dekoratiivmaisid, leeklilled ja leeksalveid.
Rammus muld ja lämmastikurohke väetis ei sobi aga harilikule kosmosele, suurele mungalillele, rukkilillele ja kalifornia läänemagunale. See teeb nad liiga lopsakaks ja lõdvad puhmikud vajuvad laiali, samuti võib õitsemine hilineda-väheneda või kaovad õied sootuks lehtede ja varte varju.

Väetamiseks võib kasutada pikatoimelist (3 või 6 kuud) graanulitest kompleksväetist, mis tuleb mulda segada enne istutamist või külvamist. Toitained vabanevad graanulitest aeglaselt ning on juurte juures kohe võtmisvalmis. Kompleksväetistes on kõik taimele vajalikud toitained õiges vahekorras.
Teine võimalus on kasutada vees lahustuvat kompleksväetist, mis on müügil pulbri või vedelikuna. Neist valmistatud kastmislahused on tõhusad ja kiire toimega.
NB! Väeta üksnes eelnevalt kastetud taimi, sest juured omastavad toitaineid vaid piisavalt niiskest mullast.

Artikli märksõnad