Suvelillede rõõmus rutt
Anu-Kristin Tara
Suvelilled õitsevad kaunilt vaid siis, kui arvestad nende kasvunõuetega. | Shutterstock

Suvelilled kasvavad kiiresti ning täidavad enda ümber oleva ruumi ruttu, sest neil on aega vähe – vaid üks hooaeg ehk meie lühike suvi, mille jooksul peab kasvatama võimalikult palju varsi ja õisi ning küpsetama valmis ka seemned.

Suvelilledega saab peenra õitsvaks kevadest hilissügiseni, sest äraõitsenud lilled võib vahetada uute, alles õitsema hakkavate vastu. Otse peenrasse külvatud taimed hakkavad tavaliselt õitsema suve teisel poolel.
Istutushooaja avavad öökülmi hästi taluvad võõrasemad, sarvkannikesed, pärdiklilled, kirikakrad ja meelespead. Neid võib peenrasse maha panna juba aprillis, kui ilm seda lubab.

Alates aprillist-maist saab otse kasvukohale külvata saialilled, rukkilille, sametlilled, varesjalad, läänemagunad, päevalilled, kipslilled, aed-rõngaslille, kivikilbik, suureõielise nemeesia, mustköömned, magunad, mungalilled, lõhnava lillherne, õisoa, aed-puhmikmaltsa, suurema osa üheaastaseid ilukõrrelisi. Kui on plaanis teha segapeenar koos salati- ja maitsetaimedega, saab ka tilli, aedsalati, oblika ja lehtpeedi seemned otse peenrale tippida.

Pikema kasvuajaga suvelilled tuleb ette kasvatada. Istutamisvalmis taime saamiseks võib kuluda isegi kuni 4–5 kuud. Väga pikka ettekasvatusaega nõuavad näiteks begooniad, pelargoonid, ripp-petuunia, värdfuksia ja aednelgi. Lihtsam on osta need väikeste juurdunud noortaimedena aiaärist, müügile tulevad nad juba varakevadel märtsis.
Kel pole võimalik või kes ei taha taimi ette kasvatada, saab mais-juunis osta aiaäridest, turgudelt ja laatadelt juba istutusvalmis õitsvad taimed. Need on tavaliselt välistingimuste suhtes karastatud ning võib kohe kasvukohale istutada.

Enamik suvelilli on külmaõrnad ja need saab peenrale või anumasse panna alles mai lõpus või juunis, kui enam pole öökülmaohtu ja muld on jõudnud küllaldaselt soojeneda. Kõige külmaõrnemad on lemmaltsad, suvidaaliad, lehtertapud, mehhiko vanikkuljus ja tiivuline tunbergia. Nad vajavad sooje öid ning võivad madalate temperatuuride puhul jääda põdema terveks kasvuhooajaks.
Sügisel, kui saabuvad esimesed öökülmad, saavad lillepeenra staarideks külma taluvad värvikad aedastrid, hõbedase lehestikuga padipõõsas ja vilt-ristirohi. Õitsemist jätkavad visalt ka pärdiklilled, müür-kipslill, mehhiko õnnehein, suur lõvilõug, võõrasema ja sarvkannike.

 

Rippujad ja ronijad ka pinnakatjaks
 

Tõelisteks hiiglasteks sirguvad nobedalt näiteks metstubakas, riitsinus, harilik kosmos ja ogane ämbliklill. Kuna nad laiutavad tublisti, tuleb neile rohkem ruumi arvestada. Paiguta nad peenra keskele või tagumisse serva.

Madalakasvulised liigid-sordid, kes tahavad pinda katta, vajavad aga kõige valgemat avatud paika, et nende võsud ja õied suuremate varju ei jääks.

Ripp-pottides ja rõdukastides oleme harjunud nägema rippuvate võrsetega pelargoone, petuuniaid, puispetuuniaid, roomavat metsvitsa, lamavat käokulda, lobeeliaid, suvi-leeklille, raudürte, südajat suuterat, kivikilbikut, nemeesiaid, kaksikkannuseid, ogalist lantaani, feerulalehist ruset, ilubataati, sarvkannikest, lõhis-mungalille ja lamavat sanvitaaliat.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodu & Aed.

Artikli märksõnad