Tillandsiad | Õhust, armastusest ja ilma mullata
Tiina Tammet
Suur osa tillandsialiike on epifüüdid, kes kinnituvad teistele taimedele. Osa liike on aerofüüdid, kel polegi juuri. | Shutterstock

Suur tillandsiate taimeperekond on põneva välimuse ning omapäraste kasvutingimustega. Vähenõudlikumad liigid kasvavad lausa ilma mullata.

Tillandsiad Tillandsia, keda maailmas leidub sadu liike, kuuluvad bromeelialiste sugukonda. Nende kodumaaks on Kesk- ja Lõuna-Ameerika, kust nad on liikunud omapäraste toataimedena üle kogu maailma. Juurteta taim talub hästi transporti ning seetõttu saab kogujageeniga taimesõber interneti teel koju tellida laia valiku.

Asjatundjad peavad tillandsiaid väga lihtsalt kasvatatavateks taimedeks, umbes nagu tavalisemaid kaktusi ja orhideesid. Ometi võib kasvatamine (nagu kaktuste ja orhideedegi puhul) ilma põhiteadmisteta kergesti ebaõnnestuda.

Suur osa tillandsialiike on epifüüdid, kes kinnituvad teistele taimedele ega vaja kasvamiseks mulda.
Osa liike on aerofüüdid, kel polegi juuri ning kes kasvavad ka kõrbete liikuval pinnasel. Juured on taimel vajalikud eelkõige kinnitumiseks, niiskust ja toitaineid omastab ta lehtede kaudu õhust ja selles sisalduvast tolmust.

Välimuselt jagunevad tillandsiad rohelise ja halli lehestikuga taimedeks, kes erinevad pisut nõudmiste poolest. Tillandsiate õisikute kuju ja värv on liigiti väga varieeruvad. Mõnedel liikidel on ka lõhnavad õied.

Rohelise lehestikuga liikide esindajana võib meil sagedamini kohata sinist tillandsiat T. cyanea. Rohelise jäiga lehestiku vahel püüavad pilku omapärase kujuga erksavärvilised õisikud. Pärast õitsemist vana leherosett närbub ning kasvu jätkavad uued võsud. Taime kasvatatakse õhulises substraadis, keskmiselt soojas ja valges kasvukohas. Kastmist vajab taim väga mõõdukalt, soovitatavalt pehme veega. Soojal ajal meeldib talle niiskem õhk, seetõttu võiks taime aeg-ajalt sooja veega piserdada.

Üldsegi mitte taime, vaid pigem halli samblikuna näeb välja habetillandsia T. usneoides. Sasine habe võib soodsal kasvukohal kasvada lausa mitme meetri pikkuseks. Ka teistel halli lehestikuga tillandsiatel puuduvad juured ning enamasti kasvavad nad sasina või erinevas suuruses lokkis või vähem lokkis jäiga leherosetina. Samas on nad looduslikus sobivas keskkonnas nii võimekad, et võivad kasvada peaaegu kõikjal, kus jagub piisavalt valgust, soojust ja regulaarset niiskust. Potti mulla sisse ei tasu neid istutada, seal ei tunne nad end sugugi hästi.

Nagu epifüütsed orhideed edenevad hästi oksa- või kooretükil, nii võiks kasvatada ka tillandsiaid. Neid hoitakse ka väikeses korvikeses, kinnitatuna alusele, või isegi külgavaga klaaskuulis, mida saab näiteks akna juurde riputada. Tegelikult vajavad nad vaid kinnituseks sobivat kohta, kus või koos millega saab neid vajalikul määral niisutada.

 

Vesi niisutab
 

Tillandsiaid „kastetakse” paari päeva tagant piserdades või kord nädalas toasoojas pehmes (vihma- või lumesulamis-)vees mõne aja vannitades. Veevajadust näitavad taime lehed, mis tõmbuvad kuivaga rohkem kokku ja krussi. Vannitada soovitatakse kümnest minutist kuni üleöö vees hoidmiseni – eks kasvataja peab ise koduste tingimuste põhjal oma hoolealuste optimaalse vanniaja välja selgitama. Pärast vannitamist tuleb taimel liigne vesi ära raputada ning lasta soojas õhurikkas kohas täiesti kuivada. Roseti lehekaenaldesse jääv vesi võib viia taime mädanemiseni, eriti jahedas ruumis.Väetist vajavad need taimed väga napilt. Soovitatakse anda bromeelialistele, orhideedele või teistele epifüütidele mõeldud väetist.

 

Valgus paitab
 

Tillandsiatele on väga tähtis ka kasvukoha valgus. Kui õhuniiskuse poolest on neile ideaalne kasvukoht vannituba, siis ilma aknata ruumis ei pea nad kaua vastu. Hommiku- või õhtupäike ning keskpäevane hajutatud valgus on neile ideaalsed, eredat päikesevalgust nad pikalt ei talu.

 

Õhk toidab
 

Taimed armastavad värsket õhku, ent mitte külma tuuletõmbust ega ka seisvat niiskust (nt suletud terraariumis). Suvel võib halle või rohelisi tupse õue suvitama viia. Kuigi hallikad soomused ja karvakesed toimivad nii toitainete omastajatena kui kaitseks päikesekiirguse eest, tasub õue tõstetud taimed siiski paigutada poolvarjulisse kohta, sest ka valges toas pole päikese intensiivsus, õhu liikumine ning temperatuuri ööpäevane kõikumine kunagi nii jõulised kui õues ning taimed on harjunud stabiilsema keskkonnaga. Suveöine niiskus sobib neile aga hästi ning sügiseks on suvitanud taimed palju tugevamad.

shutterstock_1173729760.jpg

Sagedamini võib kohata sinist tillandsiat.
Shutterstock
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid