Toataimede kahjurid – tea ja tunne neid

Eneli Käger
Kahjureid saab kinni püüda liimpüünisega. | Shutterstock

Aasta pimedaimal ajal nõrgenenud toataimed on paljudele kahjuritele kerge saak. Tunne vaenlasi.

Kasvuhoonekarilane

Väikesed 1,5–2 mm valgete tiibadega putukad, kes taime liigutades laiali lendavad. Imevad taimemahla peamiselt lehtede alaküljel. Lehed kolletuvad ja võivad variseda. Kergem on vältida nende koju toomist kui hilisemat võitlust, väga kiire levikuga. Kui tegu pole eriti väärtusliku lillega, võiks taime pigem hävitada. Kindlasti ei tohi saastunud taime visata kompostihunnikusse või aianurka, sest nii võivad pahalased muutuda nuhtluseks ka aias. Karilase arvukust saab piirata liimpüünistega. Järjekindel taimede pritsimine rohelise seebi lahuse või mõne kontakse mürgiga võib samuti aidata. Tõhusamad on kindlasti süsteemsed mürgid, sest lendutõusnud pahalasi on üpriski raske tabada. Kahjustab tihti jõulutähti, pelargoone, fuksiaid, gerberaid, tsineraariaid, kuhikpriimulaid, rooshibiski, mürti, ogalist lantaani.

 

Kedriklestad

Silmaga esmapilgul tabamatud, 0,5 mm pisikesed ämblikulaadsed, kes kipuvad lilledele liiga tegema just talvisel ajal soojas kuivas ruumis. Kui neid on vähe, võib märgata pigem luubiga lehtede all pisikesi heledamaid või punakaid täpikesi. Tavaliselt avastame nende olemasolu alles siis, kui lehed kolletuvad ja kipuvad mõistatuslikult varisema. Lähemal uurimisel on näha lehe pinnal pisikesi heledaid täpikesi (imemise jälgi) või leiame, et lehtede alumisted küljed, lehtede ja õite kinnitumiskohtad on kaetud õrna ämblikulaadse võrguga. Läbipaistvate orhideepottide puhul on lestad end elama asutanud ka lausa poti siseküljel õhujuurte vahel. Seda just siis, kui kasutada pealtkastmist, mitte uputamist. Kuna tegu on ämblikulaadsetega, kipuvad tavalised putukamürgid jääma vähetõhusaks, lisaks kaitseb neid võrk. Tihti soovitatakse selline taim pigem hävitada kui asuda võitlusesse.
Kedriklesta vastu võitlemisel soovitatakse alustada õhuniiskuse tõstmisega. Tõrjudes pihustage lehtede pealmisi ja alumisi külgi mürgiga. Sageli kahjustab marantalisi (maranta, calanthea), ebakrootonit, jõulutähte, luuderohtu, tääkliiliat, draakonipuid, palme, rooshibiski e toakaske. Ohustatud on ka liiga kuivas ja soojas talvituvad potiroosid, subtroopilised taimed (fuksiad, tsitruselised, mürdid, inglitrompetid jt).

 

Lehetäid

Kõige tuntumad on kindlasti 2–4 mm pikkused pirnja kehaga rohekad poolläbipaistvad putukad, kuid neid on ka tuhkhallist kuni punaseni. Tegutsevad peamiselt kolooniatena rohtsetel mahlastel taimeosadel – noortel lehtedel, võrsetel, õiepungadel, kuhu jäävad maha valkjad kestad ja magus kleepjas neste. Tegevuse tulemusel kärbuvad lehe servad ja õied, moonduvad noored võrsed ja lehed. Neist saab kergelt lahti taimi voolava vee all pestes. Tavaliselt pole kangemat keemiat vaja, aitab rohelise seebi lahusega pritsimisest. Noored ja kestuvad täid hukkuvad keskkonna järsul muutumisel.
Lehetäid võib sageli leida rooshibiskilt, toasõnajalgade noortel lehtedel, fuksiatel, dendroobiumidel.

 

Villtäi, verevtäi, juuretäi, okastäi

Minu esimene uskumatum kokkupuude oli ühes lillepoes, kus juhtisin müüja tähelepanu „loomaaiale” ja sain vastuseks, et tegu on püha ema Theresa lillega ja sellel peavadki olema sellised tupsud. Tema pühadust oli märgata ka teistel lilledel. Nii nagu ka lehetäide puhul, koondavad need nimed palju erinevaid tegelasi, kuid tavainimesele tunduvad nad vähem või rohkem vatitupsuna. Üldjuhul on kõik kaitstud vahaja kattega ja raskesti tõrjutavad. „Tupsukesi” leiab nii lehtede alt kui ka pealt, lehekaenlast, vartelt, võrsetelt, õitelt, kaktuse ribide ja okaste vahelt, pottidest.

Okastäid on 0,5cm pikkusede ovaalsed, valged või roosakad, meenutavad pigem kakandeid ja on kaetud kleepuva märgumatu vahakihiga, mis meenutab ogasid.
Villtäid meenutavad pigem kohevaid vatitupsukesi.

Vanakesed on rahuliku olemusega ega sibli ringi. Kui olete lasknud neil rahus eksisteerida, avastate taimedelt peagi vati ja võrgu ristsugutise ning tibatillukesed valged liikvad täpikesed. Õigeaegne avastamine kergendab nendevastast võitlust. Üksikutest kahjuritest saab jagu järjepideva ärapühkimisega viinas niisutatud vatiga või/ja rohelise seebi lahusega pestes-pritsides. Kui kahjureid on rohkem, oleks kasulikum taimest loobuda või võtta appi mõni tõhus mürk. Kõige tõhusam on võitlus süsteemse mürgiga, kuid kurnata võib neid ka järjepideva kiusamisega leebete looduslike vahendite ja kontaktsete mürkidega.

Täid pole söögilauaga just väga valivad, neile sobivad palmid, draakonipuud, tääkliilia, kuukingad, kaktused, amarüllis, ratsuritäht, monstera, viigipuud jt.

Juuretäid” toituvad taimede juurtel ja sarnanevad välimuselt rohkem okastäidele või „pähkliussile”. Kõige sagedamini olen leidnud kaktuste, kuid ka teiste sukulentide ning ka subtroopiliste taimede nagu palmide, mürdi, loorberi, sidrunipuu pottidest. Kuid „mullast” võib leida ka vill- ja okastäisid. Levivad peamiselt vana mullaga. Leebemaks tõrjeks tuleks taim potist välja võtta, mullast puhastada ja torgata korraks tulikuuma vette või koos kõigega umbes 10 min 50ºC vette. Samuti soovitatakse kasta taime juured kange viina või piirituse sisse. Lihtsam võimalus on kasutada süsteemset mürki, millega taime kasta.

 

Kilptäi

Tegutseb tavaliselt lehtede alapinnal (pearoodude lähedal), tüvel, võrsetel ning õievartel. Tunduvad väikeste 3–5mm mustjas-pruunide naastukeste või kühmudena. Kilptäide noored isendid on pehme kehapinnaga ja liikuvad ning selles staadiumis mõjuvad neile ka tõrjevahendid. Vananedes kattuvad emasloomad kaitsva vahaja kilbiga. Isased on harvaesinev nähtus ja sarnanevad pigem mardikale. Kui kodustes oludes mürgitada ei soovita, võib suurte ja tugevate lehtedega taimed leht-lehelt, võrse-võrselt üle kontrollida ja kilbid puruks vajutada. Siis aitab ka kange viinaga tupsutamine ning rohelise seebiga pritsimine-pesemine. Nõuab järjekindlust ja aega. Mürgitamise pooldajad eelistavad süsteemseid vahendeid.
Tundub, et neile meeldivad just tugevamate nahkjate lehtedega taimed: palmid, viigi- ja loorberipuud, kliiviad, kuukingad, monsterad, tsitrused jt.

 

Ripslased

Pisikesed, 1–2 mm pikkused, peenikesed, poolitaolise kehaga, pruunid kuni mustjad vilkad putukad rikuvad peamiselt taimede õisi. Ripslastele viitavad väikesed hõbevalged, hiljem pruunid laigud õite ja lehtede pinnal. Raskesti tõrjutavaks muudab kahjuri see, et vastne tegutseb taime sees; kasutada tuleks süsteemseid mürke. Täiskasvanud isendid alluvad ka värske kurgi lõksule. Õnneks on neid kodudes vähe liikvel.
Nende lemmikuteks tunduvad olevat gerbera, alpikann, krüsanteem, pelargoon, jõulutäht, varjukannike, begoonia, fuksia. Kahjustust olen märganud ka kuukingade õitel.

 

MULLAS TEGUTSEJAD
 

Mullas elavate satikate ja ussikeste hulka saab oluliselt vähendada mulda kuumutades. Kasutada võib nii istutussegu läbiküpsetamist ahjuplaadil kui ka aurutamist. Ise pooldan rohkem aurutamist, sest läbiküpsetatud substraat muutub nii kuivaks, et tihti ei saagi seda enam korralikult märjaks. Aurutamiseks olen kasutanud köögiviljade aurutamiseks mõeldud potti. 3 l substraadi töötlemiseks kulub vee keema hakkamisest u 2 h. Enne istutamist tuleb substraadil lasta korralikult maha jahtuda ja taheneda (2–3 päeva). Kasutada võib ka mikrolaineahju – kuumuta mulda keskmisel võimsusel 10 min.

 

Hooghännad

Kõige süütumad tegelased on pisikesed 1–4 mm pikkused, pärast kastmist potis vilkalt ringi askeldavad valkjaskollakad putukad või valkjad, rohekas-hallikad ümara kehaga tegelased, kes mulda liigutades hüplema hakkavad. Tegu on kahe enam lillepotist kohtava hooghänna liigiga. Hooghännalised on kõdulagundajad ega ole tervele taimele ohtlikud, kui neid on mõõdukalt. Neid võib pidada ka ülekastmise tunnuseks. Arvukust saab piirata kastmist vähendades ja kurgiviiluga püüdes. Hooghännad vajavad paljunemiseks piisavalt niisket ja kobedat mulla pealmist kihti. Kui raputada mulla pinnale pestud jämedamat liiva või vermikuliiti, pidurdab see hooghändade massilist paljunemist.

 

Leinasääsklased

Nood meenutavad pigem pisikesi lendavaid kärbseid, kes munevad istutussegu pealmisse märga kihti. Vastsed (ussikesed) toituvad kõdunevast orgaanilisest ainest, kuid kahjustavad ka taimede mahlakaid juuri.
Kaasnevad pahatihti turvasmuldade ülekastmisega. Neid aitab vältida mineraalsemate muldade kasutamine, ülekastmisest hoidumine ja mullapinnale liiva ja vermikuliidi raputamine. Ööseks lillepotti pandud mahlakas kurgi- (kartuli-, õuna- jne) viil võimaldab hommikuse korjega nende arvukust tunduvalt vähendada. Kasutada võib ka putukamürgiga mullapinna immutamist.

 

Valgeliimukad

Väikesed valged ussikesed liiguvad vilkalt mulla pinnal ja potialusel ning kahjustavad taime juuri. Liigniiskes mullas paljunevad kiiresti, kuid taim hukkub pigem ülekastmise kui liimukate tegevuse tõttu. Lillepotti satuvad nad pigem isesegatud termiliselt töötlemata mulda kasutades.
Abi saab, kui vähendada kastmist, katta mullapind pestud jämeda liiva või vermikuliidiga. Mõnikord soovitatakse taime kasta helelilla kaaliumpermanganaadi lahusega. Esimesel võimalusel peske juured puhtaks ja istutage taim uude mulda.

Sarnased artiklid