Tootsi peenar ... kastides
Lylian Meister
Kastaia võib sisuliselt rajada kuhu iganes: linna ja maale, köögi akna alla. | Lylian Meister

Joosep Toots oli päris kindlasti üks Palamuse nutikamaid mehi ning tema kirju segapeenra võib lugeda tänapäevase taimekaitse ja söödava iluaia „vanaisaks“. Teistmoodi tegemine kohtab algul ikka võõristust ja imestust, pisitasa võib aga kujuneda trendiks ning üllatada heade lahendustega.

Kastaed on kindlasti kõige lihtsam ja kiirem viis aiandusega algust teha. Siiski kutsuvad kastpeenrad esile vastakaid tundeid: ühed arvavad, et inimesi vallanud kastihullus on mingi õudus ning teiste meelest on see õudselt vahva. Mina kiidan kastaeda otstarbekuse ja lihtsalt hooldatavuse pärast.

Kastaia võib sisuliselt rajada kuhu iganes: linna ja maale, köögi akna alla ja kööki, maapinnale või maast lahti, katusele või keldrisse. Sealjuures tuleb muidugi arvestada taimedele vajaliku temperatuuri ja valgusega, kuid tarvidusel saab ju kasutada taimelampe. Kastaia puhul on oluline juurdepääs veele, kastmissüsteem ja/või vihmavee kogumine. Peenrakast kuivab ka maapinnal asudes kiiremini läbi kui ülejäänud pinnas, maast kõrgemal asuv kast on aga veevajaduselt midagi ampli ja maapinna vahepealset ning tahab kindlasti kastmist.
 

Miks kastpeenraid rajada?
 

Linnas ja isegi maal võib pinnas väga erinevatel põhjustel olla traditsiooniliseks maaharimiseks kõlbmatu. Kastpeenardega seda muret pole, sest pinnase saab ise kokku segada käepärastest aiajäätmetest, kompostist ja turbamullast või kõige lihtsama lahendusena osta poest mullakotid. Kastaed sobib suurepäraselt inimestele, kes ei saa tervise tõttu kummarduda või kükitada, sest annab võimaluse peenra kõrgust reguleerida. Minul on kahe terrassilaua laiused peenrakastid tõstetud maapinnast köögitasapinna kõrgusele lihtsalt mugavusest.

Kastpeenrad on suurepärane lahendus ka juhul, kui soovid aeda ümber kujundada, aga maa on umbrohtunud ning pole tehnikat või jaksu seda uute peenarde-istutusalade rajamiseks kultiveerida või läbi kaevata. Sel juhul tasub maha laotada peenrakangas või mõni muu geotekstiil, see korralikult klambritega pinnasesse kinnitada ja peenrakastid otse vett läbilaskvale materjalile asetada. Katte all olev taimestik hukkub paari aastaga ning maad on väga lihtne hiljem läbi kaevata ja kasutusele võtta. Peenrakanga asemel võib maapinnale laotada ka ülekattega vanu ajalehti või pappi. See aluskiht laguneb aasta-paariga ise ning seejärel on peenrakast kontaktis maaga, kuid endine soovimatu taimestik on selle all hinge heitnud. Iseenesest alustatakse nii ka enamiku nn kastist väljas permakultuuri peenarde tegemist.

Tallinnas on mitu kogukonnaaeda rajatud kastaedadena: Laagna aed Lasnamäel, Pelguaed, Saksa Gümnaasiumi aed. Sel kevadel alustati Mustamäe kogukonnaaia ja Põhjala linnaaiaga. Peenrakaste saab ise meisterdada, aga osta ka poest. Eriti keeruline see töö pole, peab lihtsalt väikese visandi tegema ning vajaliku materjali kokku arvutama. Mõnikord läheb käiku laste liivakastki. Kasti tehes ja ka siis, kui see juba valmis, tekib aednikul siiski rohkesti küsimusi.
 

Kas peenrakastil peaks olema põhi?
 

See oleneb kasti asukohast ja otstarbest. Juhul, kui on vaja kasti koos taimedega aeg-ajalt teisaldada, on põhi igati otstarbekas. Loomulikult ei saa teha ilma põhjata jalgadel, maast lahti asuvat peenrakasti. Minu maapinnast kõrgemal paiknevatel kastidel on veekindlast OSB-plaadist põhi. Samas peab see aga vett läbi laskma, sest muidu tekib kastis vihmase ilmaga uputus. Seetõttu on mul kastide põhja puuritud 2 cm läbimõõduga augud. Hiiumaa Ametikooli kõrgete peenrakastide põhjad on laudadest ning vesi saab nende vahelt läbi, nii et sinna polnud vaja auke puurida.
 

Kas kaste tuleks seest vooderdada?
 

Minu kastid on tehtud immutatud terrassilauast, mis põhimõtteliselt ei karda vett ega mulda. Samas olen ikkagi nende siseküljed ja põhja vooderdanud kilega, sest nii on mugavam neid hooldada ja mulda vahetada. Puidu immutusvahenditele tuleb toitu kasvatades samuti tähelepanu pöörama, seetõttu tundub kasti kilega vooderdamine mulle turvalisem.

Taaskasutatud euroalused, millest tihti peenrakaste tehakse, pole samuti ohutud, sest nende vanem põlvkond on töödeldud puidukahjurite vastu mürgiste kemikaalidega. Juhul, kui kastilauad on immutamata ehedast puidust, on ikkagi mõistlik kasti seestpoolt kaitsta kilega veekahjustuste eest, sest puit, mis ei puutu otseselt kokku mulla ega veega, kestab kauem.

Peenravaip ja geotekstiil kasti vooderdamiseks ei sobi – mõlemad lasevad vett läbi. Kui panna kile, mis vett läbi ei lase, tuleb sellele samuti augud või kääritäkked sisse teha, et kastpeenrast bassein ei kujuneks. Mina olen need teinud kasti põhja puuritud aukudega kohakuti. Kellele sagedasem puutöö üle jõu ei käi, võib loomulikult kastid ka vooderdamata jätta ning kui puit kõduneb, lihtsalt uued mahutid meisterdada.

Samuti on täiesti toredad plastpakendeid taaskasutades Eestis toodetud plastlaudadest peenrakastid, mis on sisuliselt ökotooted. Taimedele seal meeldib ning kasti endaga pole suuremat vaeva – see ei kõdune ega mädane, on tervisele ohutu ja näeb kena välja. Vooderdada pole sellist plastkasti vaja.
 

Kas pinnas peenrakasti alt tuleks eemaldada?
 

Olen pannud tähele, et linnas kogukonnaaedu rajades seda vahel tehakse, aga palju lihtsam on katta maapind papi, paksema ajalehtede kihi või peenrakangaga. Juhul, kui kasti kõrgus on vähemalt 30 cm ning selle all ei kasva tugevaid juurumbrohte (naat, orashein), lämmatab aluspinnase juba paks mullakiht ise. Näiteks Suuremõisa lasteaias ei pannud me 50 cm kõrgetesse muru sisse paigaldatud peenrakastidesse mingit eraldi aluskihti, tegime lihtsalt esimesed kihid okstest, talv otsa kõdunenud õuntest, kuivast kuluheinast ja ametikooli aias valminud kompostist. Põhimõtteliselt kujundasime kastidesse kihilised permakultuuri peenrad, aga et lastel kergem külvata-toimetada oleks, sai viimaseks kihiks poest ostetud turbamuld. Kasti alumised kihid hakkavad siis komposteeruma ning selle käigus eraldub soojust. Taimedele see meeldib. Mulda kastis uuel hooajal välja vahetama ei pea, sest alumist kihti mullaga läbi segades saab toitainerohke kasvupinnase.
 

Keda võiks peenrakastides kasvatada?
 

Mina soovitan kasvatada peenrakastides ühe suve taimi – köögivilju, ürte, suvelilli. Ent maapinnal paiknevates ja pinnasega ühendatud peenrakastides kasvavad edukalt ka püsikud. Nii saab kastiseintega vaos hoida neid, kes muidu võtaksid üle kogu aia. Minul on kasti vangistatud mündid: rohemünt (Mentha spicata) ja nn šokolaadimünt (Mentha x piperita) ’Chocolate’. Püsikute ettekasvatamiseks on peenrakast väga hea ja turvaline koht, noori taimi on siin hea valvata. Mina kasutan neid ka nn beebipeenrana erinevate taimede kasvatamiseks, igal aastal sirguvad paaris kastis veel varakevadel külvatud kuumaasikad. Tillukesed maasikataimed lähevad mais kasti kosuma, jõuavad seal suvel suureks sirguda ja saaki anda ning sügisel kolin nad püsipeenrasse. Minu Pärnumaa majapidamises enamik püsikuid kõrgetes peenrakastides talve siiski üle ei elaks.

Hiiumaal kasvavad peenrakastides hästi ka mitmeaastased taimed, näiteks maasikad. Kastpeenar ürtidega köögi või suveköögi lähedal on lausa vajalik, sest nende kaugemalt toomine võib toiduvalmistamise või lauda istumise ajal sageli kauniks mõtteks jäädagi. Peenrakasti sobivad veel söödavad ilutaimed, suvine porgand ja redis, väikeseviljaline kurk, tomatid, herned-oad. Tegelikult kõik, mida on hea maja lähedalt võtta ning toidule kaunistuseks panna või kiirelt ampsata.

Sarnased artiklid