Väetised taimede vajaduste järgi
Eneli Käger
Suvine väetis ühtlustab taimede kasvu ja täiendab lämmastikuvarusid. | Shutterstock

Eriväetistega püütakse viia mulda kindlaid toiteelemente just nii palju kui võimalik ja vajalik. Sellega väldime tegelikult keskkonna saastamist taimedest kasutamata jäänud toiteelementidega.

Kordame üle! Taimed vajavad kasvuks kolme põhilist toiteelementi: lämmastikku N, et kasvatada lehti; fosforit P, et kasvatada juuri; kaaliumi K, et õitseda ja viljuda. Peale põhikolmiku vajavad taimed veel väheses koguses hulka mikroelemente.

 

Kevad- ja suvine väetis
 

Kevadväetis sisaldab kiiretoimelist lämmastikku, et taimed saaksid alustada jõulist kasvu.  Kevadväetis on lämmastikurikas, et tagada taimede kiiret kasvu.
Suvine väetis ühtlustab taimede kasvu ja täiendab lämmastikuvarusid. Nii kevadväetis kui ka suvine väetis on lühikese toimeajaga, taim saab neist toiteelemente 3–4 nädala jooksul. Taim omastab kuni 25% toiteelementidest, ülejäänu uhutakse taimejuurte ulatusest välja.

 

Sügisväetis
 

Sügisväetised sisaldavad peamiselt fosforit (P) ja kaaliumi (K). Nimi tuleneb ajalooliselt sellest, et kunagi tuli viia kõik taime eluks vajalikud toiteelemendid põllule pea ükshaaval, kevadiste kiirete põllutööde ajal oli üsna võimatu väetada veel eraldi P- ja K-väetistega. Kuna fosfor ja kaalium ei leostu mullast nii kergesti välja kui lämmastik, sai neid lisada ka sügisel, taimede järgmise kasvuperioodi ootuses.

 

Väetiste jaotus taimede vajaduste järgi
 

Eriväetised arvestavad mingi kindla taimerühma vajadusi. Nii vajab tallatav muru lisaks kasvu ergutavale lämmastikule veel võrsumist ja juurekava arengut soodustavaid fosforit ja kaaliumi. Siiski ei kulu neid nii palju kui tomatil ja suvililledel õitsemiseks ja viljumiseks.
Eriväetistega püütakse viia mulda kindlaid toiteelemente just nii palju kui võimalik ja vajalik. Sellega väldime tegelikult keskkonna saastamist taimedest kasutamata jäänud toiteelementidega.

Reeglina ongi kaubanduses müügil olevad aiaväetised jagatud „piltide” järgi: muru, okaspuud, rodod jt happelembesed, roosid jt püsikud, suvililled, viljapuud-marjad ja köögivili.
Muruväetised on reeglina kevadväetisele hästi sarnase koostisega – kiiresti toimivad, kasvu ergutavad, lämmastikurikkad väetised.

Okaspuude ja rodode väetise võib osta ka ühe pakina, sest nende taimede nõudmised on sarnased. Hea väetis arvestab lisaks sobivale N:P:K (lämmastiku-fosfori-kaaliumi) sisaldusele ka taimede suuremat raua- ning magneesiumitarvet.

Roosipildilised väetised sobivad tegelikult ka kõikide teiste püsi- ja suvilillede väetamiseks, samuti lehtpõõsaste ja köögivilja väetamiseks. Kui kunagi soovitati kogu aia üldväetiseks kartuliväetist, siis tänapäeval on selleks roosiväetis. Nii kartul, maasikas kui ka roos on klooritundlikud taimed, kehvema kvaliteediga väetised arvestavad sellega.

 

Aedvilja väetamine
 

Söödavate taimede väetamine sarnaneb oma äärmustes pisut poliitikaga, kuid tegelikkuses on see rohkem seotud täiskõhutundega. Kuni mineraalväetiste tulekuni oli enamik inimkonnast näljas, sest haritav maa ei suutnud neid toita. Praeguseks on põllupind jäänud samaks või isegi pisut vähenenud, kuid inimkond kahekordistunud. Piirkondades, kus toimub toidu ületootmine, minnakse tagasi nn mahetootmisele – saagid vähenevad ja majanduslikult paremini kindlustatud inimesed võivad endale mahetoitu lubada. Ülejäänud inimkond vaatab, et kõht saaks kuidagi täis. Tõsimeelne grupp inimesi usub, et juba nõgeseveega väetatud taim ei ole enam energeetiliselt väärtuslik. Teiseks äärmuseks on geneetiliselt moondatud taimed.

Ühist tõde ega õiget käitumist ei olegi, on vaid oskus leida meile sobiv lahendus ja vaadata, kuidas see taimele sobib. See, kas eelistada looduslikku või mineraalset väetist, sõltub iga inimese eelistustest. Mina olen veendunud, et väetamiseks sobib pigem hea mineraalne väetis kui tundmatu suurlauda sõnnik. Kuid ka kõige parem mineraalne väetis ei paku tööd mulla mikroorganismidele, selleks on siiani kõige parem sõnnikuga kompost.

 

Potipõllumaa
 

Üha suurenevaks trendiks on lisaks lilledele kasvatada pottides, kastides ja kottides söödavaid taimi. Tegelikult on päris suur vahe, kas taim kasvab avamaal või potis. Oma teadmiste ja oskustega suudab inimene taimi kasvatada ilma traditsioonilise mullata. Avamaal ja mullas on meie eksimise tagajärjed lihtsalt väiksemad kui potis vähelagunenud turbas taimede kasvatamisel.


Mille vastu me kõige rohkem eksime?
 

Kasta regulaarselt. Kasvuturvas on taime jaoks piisavalt märg, kui pigistades eraldub vesi tilkadena. Juba üks läbikuivamine vähendab potentsiaalset saaki ja selle kvaliteeti.
Väeta niiskesse mulda. Väetades kuiva mulda põletame ja vigastame juuri. Vigastatud juured haigestuvad kergesti.

Väeta parasjagu. Liigse väetamise ja vähese veesisalduse tõttu läheb toitesoolade sisaldus kasvupinnases liiga suureks ja taim hukkub. Siin ei ole erilist vahet, kas kasutasid looduslikku või mineraalset väetist. Pigem on üleväetamise oht suurem loodusliku väetisega, mille koostist me ei tea ja mille toiteelementide sisaldus kõigub väga suures ulatuses.

Rohkem loe väetamisest SIIT

Artikli märksõnad