Valik suvelilli amplisse ja peenrasse
Kaja Kurg
Sinilobeelia õiepalli läbimõõt võib ulatuda meetrini. | Shutterstock

Kas teadsid, et amplis kaunilt alla rippuvad suvelilled on ka peenral kasvades fantastilised?

Amplisse sobivatel liikidel ja sortidel on pikad nõtked varred, et nad saaksid kaskaadina alla langeda. Maapinnal kasvades ajavad pikad varred end aga igas suunas laiali. Näiteks kui n-ö tavaline, püstise kasvuga sinilobeelia või petuunia võtab enda alla umbes 20 x 20 cm suuruse pinna, siis üks rippuv amplisort katab ära 2–3 korda suurema ala. Kuna õied vaatavad ülespoole, moodustub vahva õiepadi.

Lisaks petuuniate ja lobeeliate amplisortidele on tänuväärsed pinnakatjad ka feerulalehine ruse, sinine tiiviklill, südajas suutera ja lamav sanvitaalia.

 

Surfiinia ehk pistikpetuunia (Petunia Surfinia rühm)

Ripp-petuuniatest tuli meil esimesena müügile sordirühm Surfinia, mille järgi hakatigi selle rühma taimi nimetama surfiiniateks. Varred kasvavad 50–80 cm pikkuseks. Inetuks muutunud lehtedeta varsi tuleb julgelt kärpida ning paari nädala pärast õitseb taim veelgi uhkemalt.

Surfiiniatel on hästi suured õied. Närbunud õied tuleb käsitsi ära noppida, muidu hakkab taim seemneid kasvatama ja õitseb vähem. Suuri õisi kipuvad rikkuma kõvem tuul ja vihm. Eriti õrnad on täidisõielised sordid, mida on targem kasvatada kaitstud kohas rõdul või terrassil.

Armastatud sordirühm on pisikeste (läbimõõt vaid 3 cm) õitega Million Bells. Kuna õisi on tohutult palju, näeb ampel välja nagu suur rippuv õiepall. Närbunud õisi ei pea närpima, sest need varisevad kuivades ise ära. Väikesed õied taluvad paremini vihma ja tuult. Varred kasvavad 30–40 cm pikkuseks, taim on kompaktne.

 

Aed-puispetuunia (Calibrachoa x hybrida)

Võrreldes teiste rippuvate petuuniatega taluvad aed-puispetuuniad märgatavalt paremini tuult ja vihma. Puhmik kasvab õhuliseks mättaks, nõtked varred on 30–70 cm pikkused, alusel varred puituvad. Õied on väikesed (läbimõõt 2–3 cm) ja lõhnavad, sorte on kõikvõimalikes värvustes. Närbunud õitest puhastab taim end ise.

Petuuniad armastavad sooja ja päikeselist kohta, poolvarjus kipuvad nad välja venima.

Anumas kasvades ei talu nad mulla läbikuivamist ega liigniiskust. Rikkalikuks õitsemiseks väeta petuuniaid pidevalt suvi läbi.

 

Feerulalehine ruse (Bidens ferulifolia)

Õrnade õisikute, kitsaste lehtede ja nõtkete vartega lill sobib hästi n-ö täitetaimeks tugevama vormiga taimede vahele. Ruse on lopsakas ja kiirekasvuline, varred sirguvad 60–70 cm pikkuseks. Korvõisikud on 3–5 cm läbimõõduga, sorte on kollaseid, oranže ja valgeid.

Õitseb rikkalikult päikeselisel ja ka kerge varjuga kohal. Puhastub ise närbunud õisikutest. Hea lõhn meelitab kohale liblikaid ja mesilasi. Talub lauspäikest ja tuult. Peenral lepib mõnda aega ka kuivusega, anumas peab muld püsima ühtlaselt niiske. Ruse elab üle esimesed sügiskülmad ning õitseb vapralt edasi.

Hea on teada, et ruse taastub hästi, kui on jäänud hooletusse ja varsi tuleb kärpida. Uued võrsed kasvavad ruttu.

 

Sinilobeelia ehk aedlobeelia (Lobelia erinus)

Sinilobeelia sinised õiepilved ja -vaibad mõjuvad palaval suvepäeval jahutavalt ning on teiste soojatooniliste lillede vahel nagu veesilmad. Siniste sortide toonivalik ulatub päris tumedast meelespeavärvini, mõni sort on erk nagu neoonvärv. On ka valgeõielisi ning violetsetes ja roosades toonides sorte. Lisaks lihtõielistele leidub ka täidisõielisi.

Pikemate vartega on Pendula sordirühma taimed. Heades tingimustes kasvades moodustavad nad õhulise õiepalli, mille läbimõõt võib olla kuni meeter.

Sinilobeelia õitseb kenasti nii päikese käes kui ka poolvarjus. Kasta teda korralikult. Kuivanud õied pudenevad ise maha. Taim õitseb rikkalikult öökülmadeni.

 Lauspäikeses kasvades on lobeelia lühiealine, ei aita isegi noorenduseks tagasilõikamine.

 

Südajas suutera (Sutera cordata)

Taim moodustab tiheda õitega kaetud padjandi. Lisaks valgetele on ka roosades ja sinakates toonides sorte. Suutera õitseb usinalt esimeste sügiskülmadeni ja veidi kauemgi, sest mõni kraad külma ei tee talle midagi. Kuivanud õied varisevad ise maha.

Õitseb kenasti nii päikeselises kohas kui ka poolvarjus. Kui muld on niiske, siis talub ka kuuma päikest. Tugev lõunapäike võib põletada õrnu lehti, mis muutuvad punaseks, aga need taastuvad soodsates oludes ruttu. Suutera ei salli mulla läbikuivamist.

Suvekuumaga võib südajas suutera teha õitsemises väikese pausi, kuid seejärel õitseb lakkamatult külmadeni.

 

Lamav sanvitaalia (Sanvitalia procumbens)

Roomava ja veidi rippuva kasvuviisi tõttu sobib ühtviisi hästi nii amplisse kui ka peenrale pinnakatjaks. Veidi jäigad varred kasvavad 20–30 cm pikkuseks, moodustades tiheda puhmiku.

Kollaste keelõitega ääristatud õisikud tulevad tumerohelise lehestiku taustal hästi esile. Õisiku südamiku (putkõied) värv varieerub tumepruunist rohekaskollaseni. Taim puhastab end närbunud õisikutest ise.

Kõige paremini õitseb päikeselisel kasvukohal. Talub lühemat aega ka kuivust. Taastub kenasti pärast unarusse jätmist. Pisut külmaõrn.

Sarnased artiklid