Vältimatu tagasilõikus

Jüri Annist
Kuusk on saanud pilkupüüdva lõikuse. | Jüri Annist

Kui puu kipub kasvama liiga suureks, on saanud kahjustada või kaotanud vanuse tõttu vormi, pole kääritööst pääsu.

Regulaarsed mahukad taimede kärpimised-pügamised liigituvad nende aiatööde hulka, mida ei tahaks teha. Vormilõikus võtab rohkesti aega ja annab tulemina hunniku oksaprahti, millest vabanemine teeb omakorda muret.
Alljärgnevalt kirjeldan valikut juhtudest, mil aiataimede tagasilõikus on tungivalt soovitatav, kui mitte vältimatu.

 

Okaspuu võib kasvada palgipuuks
 

Üldjuhul on puude-põõsaste sordid aretatud nii, et nende kasv jääks algliigi omast märksa kasinamaks. Paraku see alati nii ei ole.

Väikesesse aeda sobivate tagasihoidliku kasvuga kultivaride hulka võib sattuda selliseid, kes kasvavad palgipuuks. Sort võib olla sedavõrd ilus, et tema suur kasv pisendatakse taimekirjeldustes natuke väiksemaks, et võimalikke ostjaid mitte eemale ehmatada. Mõni puu või põõsas kasvab ootamatult jõuliselt ka lihtsalt selle tõttu, et antud kasvukoht osutub talle ideaalilähedaseks.

Meie aias on suurekasvulise ilusa okaspuu näiteks kollasevõrseline harilik kuusk. Tema sihvakad aastakasvud andsid varakult märku, et ta kavatseb sirguda võimsaks kuuseks. Loobuda me temast ei raatsinud ja nii pügame teda iga suve lõpus üsna tugevasti. Oleme suutnud puu hoida mõistlikes mõõtmetes.

Kogukate kollasevõrseliste kuuskedega samaväärse kasvulustiga on ka efektsed punasevõrselised eesotsas kuulsa sordiga ’Rydal’.

Pisut aeglasema edenemisega (noores eas) on torkava kuuse populaarsed sordid: kuldsete võrsetega ’Maigold’ ja kreemvalgete kasvudega ’Bialobok’.

Suureks kasvavate sortide loetelu võiks pikalt jätkata, aga üldise järelduse saab sõnastada üsna lühidalt: kui märkad, et mõni sinu aia okaspuu kasvab aastas üle 15 cm, siis sirgub ta sinu sekkumiseta palgipuuks. Aastate möödudes tema kasv ei pidurdu, vaid vastupidi – kiireneb oluliselt. Kui asud sellist puud varakult korrapäraselt pügama, suudad teda hulk aastaid hoida normaalse suurusega.

 

Lehtpuud on noorelt nobedad
 

Lehtpuud kasvavad, vastupidiselt okaspuudele, jõuliselt just noorena, vananedes nende kasvukiirus pidurdub. Näitena nobedaimatest edenejatest võiks nimetada harilikke vahtraid, kellel pole probleemiks 1,5 meetrit aastast juurdekasvu. Mõne aastaga kasvab vahtrast puumürakas, kes kuidagi väheldasemasse aeda ära ei mahu.

Meie aia hariliku vahtra ja lepa (samuti kiirekasvuline) sordid saavad suve teisel poolel omale poisipea soengu. Kevadel vahtraid puutuda ei tohi – nad jooksevad mahlast tühjaks.

Tugev tagasilõikus on tarvilik pea kõigile värviliste või kirjude lehtedega vahtrasortidele – enamasti on noorte võrsete lehed värvikamad ja/või kontrastsemad.

Isehakanust tee vormipuu
 

Vahel satub aeda kasvama mõni „lihtlabane” liik. See võib olla sirguma hakanud tuule või lindude poolt kohale toodud seemnest või on siis poogend hukka saanud, aga aluspuu kasvu jätkanud.

Teadagi on kõik beebid, ka puude omad, väga nunnud, mistõttu käsi ei tõuse õigel ajal kirvest haarama. Resoluutse lõikusega võib sellised „isehakanud” kujundada näiteks aiabonsaideks.

Kaski peetakse miskipärast „soengukõlbmatuiks”, ometi saab neidki vormi lõigata. Harilikust tammest lõigatud suur „seen” kõlbab lausa aia solistiks. Lehised ei lase end rängast kärpimisest vähimalgi määral häirida jne.

 

Üllatav lahendus
 

Vahel tundub, et puu on päästmatult mahasaagimisele määratud – rajutuul on murdnud ladva või jäävad õhuliinid nobedasti kasvu koguvale taimele ette. Siiski tasub enne kaaluda: äkki saab sellisest puust kujundada pilkupüüdva „aiapäkapiku”.

 

Hoopis teistsugune välimus
 

Tihti võib aedadest leida erinevate kadakaliikide laiuva kasvukujuga sorte või mägi-ebaküpresside vanemaid eksemplare. Nendel on põõsa keskosa täitunud varisega, oksad osaliselt laasunud. Nad näevad üsna sagrised välja. Niisugusel juhul võib põhiokste väljapuhastamine anda taimele hoopis teise näo.

 

Õunapuu allub oivaliselt
 

Viljapuudki võivad oma suurusega hakata tüli tegema. Kui luuviljalised (kirsid, murelid, ploomid) ei ole käärilembesed, siis õunapuud taluvad lõikamist väga stoiliselt. Mahuka, vaid redeli abil hooldatava võra asemel võid õunapuule kujundada näiteks vaid „kahemõõtmelise” (lameda) oksastiku.

Väidetavalt õnnestuvat vastpoogitud viljapuid koolutada suisa maad ligi, fikseerida tüvi ja võra konksudega mullapinna lähedale ning kujundada neist omamoodi pinnakattetaimi. Niisugused puud jäävad talvel üleni lume alla ja külmumise oht on märksa väiksem.

Päris pimesi ei maksa kääridega siiski kõikide puude-põõsaste kallale minna. Juba mainitud luuviljaliste kõrval ei meeldi lõikamine ka näiteks magnooliatele, sarapuudele ja pirnidele.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid