Värvidega uhkeldav talvehaljas helmik. 7 kasvatusnippi
kodus.ee
Kauapüsiva lehestiku ja elegantsete õitega taimed on muutunud aedades hinnatud püsikuteks. | Shutterstock

Talvehaljaste ja vähenõudlike helmikpööriste sorte leiab peaaegu kõigis vikerkaarevärvides. Kui hakkab paistma varakevadine ere päike, siis püüa taime selle eest katsta. 

Helmikpööriste ladinakeelne nimi Heuchera on tuletatud 18. sajandi meditsiiniprofessori Johann Heinrich von Heucheri järgi. Wittenbergis töötanud von Heucher oli praktiseeriv meedik, botaanikaprofessor, Wittenbergi botaanikaaia direktor ja Saksimaa kuninga August II ihuarst.

Tänapäeval on teada üle viiekümne helmikpööriseliigi, mis kuuluvad koos astilbede Astilbe ja bergeeniatega Bergenia kivirikuliste Saxifragaceae perre.

Helmikpöörised kasvavad looduslikult Põhja-Ameerika loodeosas ja Mehhiko mägedes.

Kauapüsiva lehestiku ja elegantsete õitega taimed on muutunud aedades hinnatud püsikuteks. Rikkalik ja järjest kasvav sortiment pakub rohkesti võimalusi kasutada neid suurte pindakatvate kogumike või värvikate ääristaimedena. Helmikpööristele sarnased pisipöörised Heucherella on saadud helmikpööriste ja tiarellide ristamisel.

 

7 kasvatusnippi
 

Helmikpöörised eelistavad parasniisket huumusrikast mulda, kuid liigne sõnnik ja väetamine rikuvad taime dekoratiivse välimuse.

Taimed ei taha liigniiskust ega pinnase läbikuivamist. Savist pinnast tuleks parandada liiva ja turbaga.

Taimed lepivad poolvarjulise kasvukohaga, kuid liigne vari kaotab sordiomase lehevärvi. Lauspäikeses kasvavad taimed vajavad rohkem niiskust ning heledalehelised sordid (’Citronelle’, ’Lime Ricky’, ’Tiramisu’ ja ’Pistache’) võivad saada päikesepõletuse.

Taime saab paljudada nii jagades kui ka seemnetega, kuid viimasel juhul ei saa sordiehtsaid taimi.

Helmikpöörised pole väga pikaealised. Taime tuleks uuendada jagades 3–4 aasta järel, enne kui puhmas keskelt lagedaks jääb.

Heledalehised sordid on õrnemad kui traditsoonilised rohelised ja punaselehised. Neid tuleks ka talveks kergelt katta.

Helmikpööriste lehed muudavad külma tulles värvi. Taimed on talvehaljad, vanad lehed lõigatakse ära kevadel. Vajavad varjutamist kevadpäikese põletuse eest.

 

Liigid ja hübriidid
 

Paljud tänapäeval müüdavad helmipöörised on liikidevahelised hübriidid. Nt väri-helmikpööris H x brizoides hort. on mitme liigi ristand. Sordiaretuse aluseks on põhiliselt järgmised liigid:

Ameerika helmikpööris H. americana paistab silma eelkõige dekoratiivse lehestikuga, mis on sageli altpoolt pruunikaslilla. Leherosett kuni 20 cm, õisikuvars kuni 60 cm.

Ruljas helmikpööris H. cylindrica on laialt levinud tumerohelise valgemarmorse lehestiku tõttu. Kõige suurem liik, lehestiku kõrgus kuni 40 cm, õisikuvars kuni 90 cm. Lõikelilleks sobiv rohekaskreemjate õitega variatsioon ’Greenfinch’ pärineb Inglismaalt.

Väikeseõieline helmikpööris H. micrantha on juba looduslikult rohkete violetsete variatsioonidega, õied tagasihoidlikud. Tuntuim vorm on purpurlehine ’Palace Purple’.

Verev helmikpööris H. sanguinea nime tähendus tuleb ladinakeelsest sõnast saguinis – verine, veripunane. Kompaktne lehestik on kuni 25 cm, tugev õisikuvars kuni 50 cm kõrge. Verevat helmikpöörist kasutatakse aktiivselt sordiaretuses. Hästituntud aretised on Bressinghami hübriidid, ’Leuchtkäfer’ ja ’Sioux Falls’.

Vahtralehine helmikpööris H. villosa on nime saanud ladinakeelse sõna villósus järgi, mis tähendab pikki pehmeid juukseid. Aluseks mitmete tänapäevaste sortide loomisel.

Sordid

’Chocolate Ruffles’, ’Berry Smoothie’, ’Lime Ricky’, ’Marmelade’, ’Midas Touch’, ’Midnight Rose’, ’Obsidian’, ’Paris’, ’Peach Flambé’, ’Plum Royale’ ja ’Sparkling Burgundy’.

 

helmikpööris

Heledalehised sordid on õrnemad kui traditsoonilised rohelised ja punaselehised. Neid tuleks ka talveks kergelt katta.
Shutterstock

Artikli märksõnad