Värvidest pulbitsev segasummaaed

Kaja Kurg
Konkursi „Kodu kauniks” finalist 2018. Imeline aed. | Tiit Koha

Sigrid Absaloni rõõmsameelsuse ja positiivsuse saladus on lihtne: värvid! Värvidest saab ta energiat ja sellepärast rõkkab ka tema aed värvidest.

„Jah – värvid, värvid, värvid! Mul peab olema palju erinevaid värve, kollane ja punane on aga üle kõige. Üritan ka ise kogu aeg hästi rõõmus ja positiivne olla. Siis on ju värve vaja,” ütleb Sigrid.

Elumaja ja saunamaja on kollased ning kollane on vallutanud ka suvise lilleaia, kus laiuvad peiulillede kollastes ja oranžides toonides õievaibad. Peiulill on Sigridi suur lemmik: „Särab nagu päike ja lisaks sobib siia liivamaale kõige paremini. Teda ei häiri ei kuivus ega vihm. Eriti kaunis on oma pitsilise lehestiku ja pisikeste õitega ahtalehine peiulill, mille õievärvide skaala ulatub sidrunkollasest punakaspruunini.”

Kevadel toovad aeda kirkaid värve tulbid, mida on umbes 1500 tükki ja madalate kiviktaimlapadjandite õieväljad. Perenaise sõnul peavad suures aias olema vägevad värvilaigud, et need silma hakkaksid. Kümnest tulbiõiest koosnev lapike kaoks ju lihtsalt ära!

Igal kevadel istutab Sigrid aeda sadakond suvelilletaime. Istikud kasvatab ette tema ema, kes elab ridaelamus ning kellel on aialapp ja kasvuhoone.

Sigrid teenib leiba fotograafina: pildistab pulmi ja muid sündmusi, teeb sessioone vabas õhus. Varem oli tal Pärnus oma fotostuudio, aga sealne tegevus ammendas end. Lisaks tegutseb hakkaja naine enda rajatud tantsukoolis, kus käib trennis umbes 150 last. Tantsivad ka mõlemad tütred, kusjuures vanem tütar Angela annab juba ise akrobaatika ja diskotantsu trenne. Pereisa Vaido tegeleb üldehitusega.

 

Hallist heinamaast värviliseks aiaks
 

Kui Absalonid oma uue kodu jaoks krundi said, laius siin lage heinamaa üksikute väikeste männituttidega. Siin oli olnud talukoht, mille maad läksid pärast vanaperemehe surma uutele omanikele. Tasapisi hakkas kerkima Mereküla küla.

Meri on siinsamas paarisaja meetri kaugusel metsatuka taga. Vanasti oli siin puhas liivarand, nüüd on kõrkjaid täis kasvanud.

Sigrid meenutab: „Kõigepealt valmis saunamaja, kus elasime üheksa aastat, enne kui suur maja 2011. aastal valmis sai. Saun on lausa kolmekordne, mitme toa ja köögiga. Siia on hea majutada külalisi.” Varem elas pere Pärnus, neil oli pisike majaosa, aeda polnud.

„Hakkasin peaaegu kohe, 2004. aastal aeda rajama. Teadsin, et kunagi kerkib siia suur maja ja siis peab mul olema köögiaknast ilus vaade,” räägib naine.

Absalonide kodu kohanimi Muuli on tulnud sellest, et kunagi oli siinsamas mere ääres Uulu paruni muul, kus ta oma kaugeid külalisi vastu võttis. Krundi kõrvale jääb kunagine paruni roosiaed. See tehti korda koos külarahvaga. Ühtegi roosipõõsast polnud küll säilinud, aga sirelivõsa võeti maha ja tekkis kena pargike.

 

Palju mõnusat kääritööd
 

Krundil olnud väikseid mände ei raatsinud perenaine maha võtta, vaid hakkas neid pügama, et puud liiga kõrgeks ei kasvaks. Võttis ära ladva ja tegi tüve alt lagedaks, et oleks parem muru niita. Nüüd on mändidest saanud lahedad mütakad tüvivormid. Nad on paarikümne aasta vanused, umbes sama vanad kui aia taga kasvavad suured  rannamännid. Kõrguste vahet on huvitav võrrelda.

„Lõikan igal sügisel, võtan oksa kääridega silma järgi lihtsalt naksti maha. Enne jaani, kui kasvud on veel pehmed, pole mul nende näpistamiseks mitte kunagi aega. Pealegi kasvavad võrsed sügiseks nii pikaks, et peaksin siis kaks korda aastas sama tööd tegema. Mõned teevad mändidest paljude pallikestega aiabonsaid, aga minul on seest täis suured tihedad pallid,” kirjeldab Sigrid.

Aia rajamist alustas ta krundi ühest nurgast, kuhu tegi ümber mändide väikese ilupeenra. Iga aastaga muutus see aina laiemaks. „Kogu aeg sain uusi taimi juurde – emalt, tädidelt, ämmalt ja tema tuttavatelt. Erilisemaid asju, näiteks tüvivorme, olen ostnud Pärnu taimelaadalt, kus on huvitava kaubaga alati väljas ka lätlased.”

Huvi aianduse vastu tekkis naisel alles siis, kui ta hakkas oma aeda rajama. „Emal on olnud kogu elu aiamaa. Ma lausa vihkasin seda, kui jälle tuli minna porgandeid harvendama. Mõtlesin, et ei tee mitte kunagi endale aeda. Nüüd naerame koos emaga, kui seda meenutame.”

 

Looklev ja voolav
 

Aia kujundus on kõik Sigridi enda looming. Profifotograafil on silma ja tunnetust, kuidas luua kompositsioone ja kuhu sättida fookust. „Mulle meeldivad looklevad jooned ja ümarad vormid, nurki püüan vältida.” Kõik peab paika: isegi hiigelsuur terrass on ringikujuline, mitte kandiline.

Istutusaladel on segamini nii ilusaid õievärve, okkalisi pilgupüüdjaid kui ka värvilisi lehtpõõsaid. „Kukerpuud avastasin alles mõni aasta tagasi. Varem arvasin, et need torgivad ja ma ei taha neid. Aga kuna nende sortidel on erakordselt särav lehevärv, siis olen nüüd täiesti ära armunud.”

Aias on väga hea mikrokliima. Lisaks mere mahendavale mõjule, mis annab pika sooja sügise ja pehme talve, võtab metsatukk kinni kogu meretuule. „Merel võib olla lausa maru, aga meil on vaikus. Oleme nagu kausi sees. Pole ka ohtu, et tormiga tuleks meri õuele või ründaks rüsijää, sest kaldanõlv on üheksa meetrit kõrge,” kirjeldab Sigrid.

Ta tunnistab, et sai alles hiljuti teada parukapuu külmaõrnusest. Kõik imestavad, kui suur on üks tema parukapuudest, oma põõsaid pole ta aga eales talveks katnud. Ka lopsakat ja tervisest pakatavat magnooliat pole ta katnud kordagi.

Ent on ka kaks suurt puudust: põuatundlik liivamaa ning asjaolu, et vihmapilved ei taha oma laadungit siin maha poetada. Kõrge mereäärne kallas surub pilved laiali ja vihma ei tule.

 

Muru nagu sametine vaip
 

Absalonide õuemuru on nii ilus tihe, et kingadega on sellel lihtsalt patt käia. Ilusa muru saladus on maa alla peidetud automaatses kastmissüsteemis, ilma selleta oleks

põuasel suvel muru täiesti pruun. Ristik on ka kenasti sees, see külvati kohe koos kõrrelistega. „Teadsime küll, et mummud tulevad, aga ristikuga muru on tihedam ja kodusem.”

Ja muidugi poleks ilusat muruvaipa ilma korraliku mullata – kogu iluaia osale on laotatud oma paarkümmend autokoormat mulda, muidu ei kasvaks siinsel liivamaal suurt midagi.

Muru hoiavad korras kaks „murulammast” ehk robotniidukit, üks närib eesaias ja teine tagapool. Pererahvas on robotitega väga rahul, muru on muutunud tänu nende usinale tööle ilusaks tihedaks. Muruservad tehakse puhtaks trimmeriga.

Kogu aed on hästi liigendatud. Viljapuuaeda eraldab kõrgemate põõsaste vöönd, kus õitsevad varasuvel sirelid, ebajasmiinid ja põisenelad. Eriti kaunis on aga maikuu, kui tuhkrud enelad ’Grefsheim’ kattuvad üleni valgete õitega. Tarbeaiast saab pere õunu, pirne, ploome, kirsse ja mureleid, on ka mõned sõstrapõõsad.

 

Võite vabalt ka sisse tulla!
 

Pere on juba harjunud sellega, et möödujad aia taga seisatavad ja aeda pikalt uurivad. „Ütleme neile, et kui on huvi, võib tulla ja lähemalt vaadata.

Ükskord juhtus tore lugu: jõin terrassil kohvi, kui inimesed küsisid aia tagant, kas meil on avatud kohvik. Küllap sellepärast, et Muuli nimi on meil ilusasti maja seinal, lisaks veel kaunistuseks mõeldud liblikad. Ütlesin, et võin neile kohvi pakkuda küll. Rääkisime ja käisime aias ringi mitu tundi,” muheleb Sigrid.

Aastate jooksul on aed saanud täiskasvanuks. Kohati tekitavad põõsad lausa džungli ja teed on kinni kasvanud. Aga ongi tore, kui aias leidub taimetunneleid ja salapäraseid sopikesi.

Üle poole hektari suurune aed on tohutu territoorium ja rabamist on ilmselt metsikult, arvame. Sigrid: „Tegelikult pole see töö üldse nii raske, ajapuudus on hulga hullem. Esimestel aastatel tuli muidugi kogu aeg midagi teha, polnud üldse aega maha istuda. Aga nüüd saan oma kätetööd juba nautida ka. Mere lähedal on haruldaselt hea elada, on tekkinud tõeline kodutunne. Ei kujuta enam ette, et peaksime linna tagasi minema.”

 

Kolm küsimust Sigrid Absalonile
 

* Milline aastaaeg meeldib sulle oma aias kõige rohkem?

Kevad. Siis, kui õitsevad tulbid, madalad kiviktaimlapadjandid ja ilupõõsad. Kõik on värske ja kõik alles algab.

* Millal on kõige rohkem õisi?

Igal ajal kevadest sügiseni, pausi pole. Olen püüdnud taimi selle järgi valida. Pärast tulpe ja muid kevadlilli istutan peenardele suvelilled, neile sekundeerivad kogu suve ja sügise vältel püsikud. Tunnen lausa füüsiliselt, kuidas mul on vaja enda ümber värve. Sügisel annab korraliku värvilaksu äädikapuu, kui ta punaseks värvub.

*Kas kõik on nüüd valmis või tahaksid midagi ka ümber teha?

Kujundus on paigas, aga valmis pole aed ju kunagi. Osa taimekooslusi on muutunud liiga suureks ja tihedaks, neid tuleb harvendada. Näiteks päevaliiliate ala on liiga tihedaks kasvanud, õitsemine on vähenenud. Neid peab jagama ja noorendama. Aed on valmis kasvanud ning hakkab vananema. Kui algul oli istutamine, siis nüüd algab ümberistutamine.

 

„Kodu kauniks” finalist 2018

KES: Sigrid ja Vaido Absalon ning nende tütred Angela (17) ja Annika (12).

KUS: Merekülas Häädemeeste vallas Pärnumaal.

MIS: 16 aastat tagasi rannamänniku äärde heinamaale rajatud noore pere kodu, 6000 m2 suurune krunt.

TINGIMUSED: Põuaõrn liivamaa ja vihma peletav kõrge rannanõlv, tänu merele pikad soojad sügised ning pehmed talved, meretuulte eest kaitsev männimets.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid