Veesilm kaunis taimeraamis
Reet Männi
Veesilma haljastamiseks on vaja leida taimed kaldale, madalasse vette ja ka veepinnale ujuma. | Shutterstock

Aias olev veesilm püüab alati pilku, seetõttu tasub selle ümbrus taimedega kaunilt kujundada.

Kaldal, madalas vees ja veepinnalgi olev mitmekesine taimestik muudab tiigi täiuslikuks, sest lopsakas rohelus kuulub vee juurde. Taimedeta tiik mõjub ebaloomulikult. Veesilma ümbritsevad taimed aitavad sellel kokku sulada ülejäänud aiaga. Lopsaka lehestikuga kaldataimed pehmendavad tehistiigi kaldajoont ja aitavad varjata tiigikilet, kui seda on rajamisel kasutatud.

Kena on vaadata taimede peegeldusi veepeeglil ning veepinda kaunistavaid värvilisi õisi. Taimed lisavad vette hapnikku ja kasutavad ära vees olevaid toitaineid, aidates hoida tiigi puhtust ja ökoloogilist tasakaalu.

 Tänu vee- ja kaldataimedele tekib veesilma ääres ja vees mitmekesine ökosüsteem, kuhu asuvad elama putukad, konnad jt pisiolendid. Konnad aitavad aias hävitada nii mõnegi nälkja, putukad meelitavad ligi aga väikelinde, kelle toidulauale kuuluvad ka kahjurputukad.
Veesilma haljastamiseks on vaja leida taimed kaldale, madalasse vette ja ka veepinnale ujuma.

 

Kalda kaunistajad
 

Kaldatsoon on maapind tiigi vahetus läheduses. Loodusliku veekogu või pinnasest eraldamata (kile, betooni vm materjaliga) tiigi ääres on see ala püsivalt niiske. Siin tunnevad end hästi niiskuslembesed taimed, kellele meeldib ka suur õhuniiskus. Samas ei meeldi neile olla jalgupidi vees. Ajutisest üleujutusest tulevad nad küll eluga välja, kuid kauem vee alla jäädes hukkuvad.

Looduses näeme kaldatsoonis kasvamas kollast võhumõõka, harilikku angervaksa, luga, harilikku vesikanepit, harilikku kukesaba jne. Kaldale sobivad kasvama aga ka paljud tuntud kultuurtaimedest püsikud, sh terve hulk selliseidki, kes kaunilt õitsevad.

Paljud suurelehised püsikud, näiteks laudleht ja rodgersia, kes tuleb mujal aias istutada poolvarju, kasvavad veekogu ääres alaliselt märjas mullas suurepäraselt ka täispäikeses, ilma et leheservad pruuniks tõmbuksid, sest vett jätkub küllaga.
 

Suurelehiseid kaldataimi
 

Laudleht (Astilboides tabularis)
Jalglehed (Podophyllum)
Harilik katkujuur (Petasites hybridus)
Kämmalrabarber (Rheum palmatum) ’Atrosanguineum’
Hunnitu vaak (Inula magnifica)
Kobarpead (Ligularia)


Kõrgeid eredaõielisi kaldataimi

Astilbed (Astilbe)
Vesikanepid (Eupatorium)
Päevaliiliad (Hemerocallis)
Hariliku angervaksa (Filipendula ulmaria) sordid ’Aurea’, ’Rosea’, ’Variegata’.
Siberi võhumõõga (Iris sibirica) sordid
Hariliku kukesaba (Lythrum salicaria) sordid
Hariliku ussitatra (Persicaria bistorta) sort ’Superba'
Kullerkupud (Trollius)
Harilik palderjan (Valeriana officinalis)

 

Kuidas teha kaldapeenart?

Kui tehistiik on ülejäänud maapinnast eraldatud, siis on oluline teada, et selle kaldad on isegi kuivemad kui kaugemal olev pinnas. Põhjus on selles, et tiigi süvend ja selle põhja alune killustikupadi ning märjemasse pinnasesse paigaldatud äravoolutoru juhivad vee veesilma ümbert ära. Sellises pinnases ei hakka lopsakalt kasvama märga mulda armastavad kaldataimed, nii nagu muldpõhjaga tiigi või loodusliku veekogu kallastel näha võib.

Olukorrale on aga lahendus: raja ümber veekogu või selle ühele küljele pinnasest isoleeritud märgala ehk kaldapeenar. See pole keeruline. Kui kaldapeenra paigutus, suurus ja kuju on välja mõeldud ja maha märgitud, kaeva umbes 60 cm sügavune süvend. Vooderda see kilega, põhi torgi aiahargiga auguliseks, et ei koguneks seisvat vett. Täida huumus- ja toitainerikka mullaga.

Võid vedada muru alt kaldapeenra põhjale augustatud toru või ilma otsikuta aiavooliku. Kui edaspidi on vaja suvel peenart niisutada, siis on kraanist mugav vett sisse ja välja lülitada. Otse mulda juhitud niiskus ei auru õhku ja nii ei lähe kaldapeenart kastes vett raisku.


Jalgupidi vees

Kaldaala läheb sujuvalt üle sootsooniks, kus vee sügavus on kuni 10 cm. Selline ala on olemas enamikul looduslikest veekogudest, kust eeskuju võttes pole keeruline kujundada samasugune taimekooslus ka kodutiigi äärde.

Kui veekogu on rajatud savipõhjale ja see täitub looduslikust veekogust tuleva veega, tekib sootsoon aja jooksul ise. Kilega vooderdatud tiigis tuleb sooala rajada ise. Kivide või sügavimmutatud puitprusside abil saab tekitada kallastele eri kõrgusega astanguid, kuhu on hea paigutada ka madalas (10–30 cm) vees kasvavaid taimi.

Soojas kaldavees tunnevad end hästi paljud „jalad vees” kasvavad liigid. Paiguta need pottidega veekogus olevatele astangutele, vaadates iga taime puhul eraldi, kui sügavat vett ta vajab.

Enamik madala vee taimi saab ajutiselt hakkama ka sügavamas vees, mis meenutab neile kevadisi üleujutusi. Samuti peavad nad ajutiselt vastu ka kaldal, nii nagu looduses langenud veetasemega veekogus, kuid muld ei tohi sel juhul läbi kuivada. Kui see juhtub, siis taimed hukkuvad. Madala vee taimede juurestik hangib vajaliku hapnikukoguse veest, see omadus eristab neid kaldataimedest. Kui veetase tiigis järsult langeb ja ka mullas enam vett pole, surevad taimed ühekorraga nii janu- kui ka lämbumissurma.

Artikli märksõnad