Vesiroos - vee kuninganna. Külmakindlad või soojalembesed sordid?
Ele Vool
Looduses eelistavad vesiroosid seisva või tasase vooluga veekogusid, kus on huumuserikas savine või mudane põhi | Shutterstock

Vesiroosi liigi ingliskeelne nimi on water lily, mis tähendab veeliiliat, mitte vesiroosi. Samas kõlab taime eestikeelne nimi suursuguselt, kandes õigustatult kauni õie tõttu roosi nime.

Vesiroosid ei ole lihtsalt ilusad taimed, vaid olulised ka veekogude ökosüsteemis, sest kaitsevad ja hoiavad vee puhtust. Kuna nad eelistavad päikeselist kasvukohta, aitab suur lehepind hoida vett kuumal suvel jahedamana ning niiviisi pärssida vetikate arengut.
Lisaks imavad nad veest teiste mittesoovitud veetaimede kasvu ja arengut soodustavaid liigseid toitained. Samuti pakuvad vesiroosid kaitset ja peidupaiku kaladele.

Kasvukoha eripära võib vesiroosist jätta nõudliku taime mulje. Ehk on selles süü ka meie looduses kasvavatel III kategooria kaitsealuste liikide hulka kuuluvatel valgel vesiroosil Nymphaea alba ja väikesel vesiroosil N. nana. See tähendab, et nad ei ole küll haruldased, kuid on oht, et nende arvukus langeb kriitiliselt ja kasvukohad hävivad.

Väike ja valge vesiroos on väga sarnased, erinedes põgusal vaatlusel vaid õie ja lehe suuruse poolest. Nagu ütleb liigi nimigi, on väike vesiroos väiksemate õite ja lehtedega. Liike on kerge eristada õitsemise ajal, nimelt on väikese vesiroosi emakasuue tumekollakas ning valgel vesiroosil hele. Valge vesiroosi tolmukad on pika peene niidi otsas, väikese vesiroosi tolmukaniidid aga kuni kolm korda tolmukatest jämedamad.

Vesirooside liikide arvukus on oluliselt suurem. Kui suur see täpselt on, ei ole – nagu ka paljude teiste taimeliikide puhul – kokkuleppele jõutud. Ühed väidavad, et vesirooside Nymphaea perekonda kuulub 18 liiki ja 23 alamliiki, teised aga, et perekonnas on ligi 50 liiki. Eestikeelne liiginimi on antud kokku 15 taksonile. Meie aiandid pakuvad valdavat hübriidseid sorte, mida võiks liigitada aed-vesirooside N. hybrida hort. alla.

 

Külmakindlad

Vesirooside kasvatamist on püütud lihtsustada ning perekond jagatud külmataluvuse alusel kahte rühma. Esimese moodustavad nn külmakindlad liigid ja nende hübriidid (H-hübriidid), mis kasvavad kõikides kliimatsoonides ning õitsevad rikkalikult kogu suve. Siia kuuluvad paljud Euroopast ja Põhja-Ameerikast pärinevad liigid, nagu valge vesiroos, lõhnav vesiroos N. odorata Aiton ja mehhiko vesiroos N. mexicana Zucc.. Viimast mujal maailmas väga kasvatada ei soovitata, kuna ta kaldub muutuma invasiivseks. Samas on tal väga oluline koht sordiaretuses.

Külmakindlad liigid alustavad õitsemist, kui temperatuur on mõnda aega püsinud 15 kraadi juures. Ära tunneb need liigid selle järgi, et õied paiknevad kohe veepinnal (mitte küll kõikidel liikidel). Õite värvus on varieeruv. Leidub ka selliseid, keda kutsutakse muutlikeks vesiroosideks, sest õitsemise ajal (3–5 päeva) nende õievärv muutub.

 

Soojalembesed
 

Teise rühma moodustavad troopilised liigid ja nende hübriidid (T-hübriidid), mis kasvavad looduslikult vaid väga valgusküllastes ja soojades piirkondades. H-hübriididega võrreldes alustavad nad õitsemist hiljem ning on tugevama kasvu ja suuremate õitega. Õievarred ulatuvad neil alati koos õitega umbes 30 cm veepinnast kõrgemale. Nende liikide õienupud tekivad ja avanevad alles siis, kui temperatuur on kolm või enam nädalat püsinud 26 kraadi juures.

Lähtuvalt õite avanemisest jagatakse neid veel päeval (Tt-hübriidid) ja öösel (Tn-hübriidid) avanevateks. Sealjuures kipuvad valge, roosa ja punase õiega olema need, kes avanevad öösel ja lõhnavad tugevamalt.
Ka päeval avanevate liikide õied lõhnavad, kuid nõrgemalt ja magusamalt. Samuti on nende kroonlehtedel enamasti täpid. Troopilisi liike ja hübriide saab kasvatada ka jaheda kliimaga piirkondades, kuid siis peab nad talveks veekogust välja võtma ja väikeste plusskraadide juures järgmise kasvuperioodi alguseni säilitama.

 

Hoolitsetud õitsevad
 

Looduses eelistavad vesiroosid seisva või tasase vooluga veekogusid, kus on huumuserikas savine ja/või mudane põhi. Samasugune toitaineterikas muld tuleb neile tagada ka kunstlikult rajatud veesilmas (või ka anumas) kasvatades. Toitainetevaeses vees on taimi vaja väetada. Kui istutada nõusse, teha seda nii, nagu iga teise tavalise mullas kasvava taime puhul. Erinevus on vaid selles, et lõpuks tuleb poti pind kasvupind katta kividega, mis hoiavad seda paigal ning samas kaitsevad taime juuri kalade eest.

Sõltuvalt veekogu sügavusest võib vesiroos talveks vajada sooja „korterit”. Minimaalne vee sügavus vesiroosi kasvatamiseks on 50 cm, aga sel juhul tuleb taim igal aastal enne veesilma jäätumist viia väheste plusskraadidega hoiukohta (näiteks keldrisse). Kui veekogu on vähemalt meetrisügavune, võib kaunitari sinna talvituma jätta.
Aga noori, suve esimeses pooles istutatud taimi ainult siis, kui nad on korralikult juurdunud! Kui veekogu põhjani kinni ei külmu, tuleb vaid oodata järgmisi kasvuperioode, et taime ilu ikka ja jälle nautida.

Liigne lehtede ja vähene õite osakaal annab märku, et vesiroos vajab hoolitsust. Taime ärgitab uuesti rohkelt õitsema, kui teda jagada. Selle võiks ette võtta isegi 3–4 aasta tagant.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid