Kaltsiumi ülesanne taimes on eelkõige rakuseinte jäigastamine. See on tarvilik, et taim ja tema osised oma kuju hoiaksid. Tugevamad rakuseinad raskendavad seenhaiguste ja bakterite sisenemist rakkudesse. Lisaks lükkab kaltsium käima ja reguleerib mitmeid olulisi biokeemilisi protsesse. Selle keemilise elemendi piisav saadavus on vajalik viljade moodustamisel.

Taimed omastavad kaltsiumi paremini, kui mulla happesuse (pH) näidud on kõrgemad. Omastatavust mõjutavad mitmed mullas leiduvad katioonid.

Kaltsiumivaegus võib tekkida happelise ja/või liivase mulla korral ning taimede kasvatamisel pottides (nt toalilledel). Seda soodustab jahe või kuum ilm. Puuduse korral ilmnevad eelkõige noorte lehtede tipus ja/või servades pruunid laigud. Lehed jäävad kängu või muutuvad ebaloomulikult tumeroheliseks. Varred on nõrgad, juurekava areng kärbub.

Koduaias võib kaltsiumiga seotud probleemidest kõige rohkem tuska teha viljatipumädanik tomatitel, aga ka paprikatel ja suvikõrvitsatel. Põhjuseks peetakse kaltsiumi vähesust. Kui taimel seda viljade moodustumise ajal ei jätku, siis vilja tipus, kus vili peaks suuremaks paisuma, koed „varisevad kokku“ ja tekibki tume sissevajunud laik.

Tõenäoliselt on kaltsiumi mullas siiski piisavalt, aga taimed ei saa seda kätte. Põhjuseid on palju.

Mis takistab kaltsiumi omastamist?

1. Mulla happesus pole sobiv. Erinevatel andmetel peetakse tomatile paslikuks mulda, mille pH on 5,5–6,5. Meil on kasvuhoones mulla pH 6,7 ja viljatipumädanik on täiesti olemas, õnneks mitte massiliselt.

2. Liiga kuiv või liiga märg muld. Ideaalis peaks muld olema pidevalt ühtlaselt mõnusalt niiske. Viljade moodustamise ajal on enamasti kuumad ilmad. Kasvuhoones tõuseb temperatuur kõrgele, mistõttu vee aurumine lehtedest on suur. Taim püüab juurte kaudu saadava vee kogust suurendada, eesmärgiga asendada lehtedest aurunud vett, et eluliselt tähtis fotosüntees saaks jätkuda.

Kui mullas vett napib, siis selle vähesega ei lähe kaasa piisaval hulgal kaltsiumi, et hoogsalt kasvada tahtvate lehtede vajadust rahuldada. Kasvamise põhikohtades –lehe tipus ja servades – jääb kaltsiumi lihtsalt puudu, rakkude seinad ei pea vastu ja lagunevad. Tulemuseks on lehetippude ja -servade pruunistumine.

Paisuda tahtvaid vilju varustab taim teises järjekorras. Sinna satub kaltsiumi veelgi vähem. Võiks ju eeldada, et vanematest lehtedest võiks osa kaltsiumist liikuda tomatitesse, et tagada nende normaalne areng, aga paraku seda ei juhtu. Kaltsium on flegmaatiline element: kuhu ta kord positsioneerus, sinna ta ka jääb. Tulemuseks ongi vilja intensiivse kasvuala ehk tipu rakkude kollaps.

3. Katioonid ehk positiivse elektrilaenguga ioonid: ammoonium (NH4+), kaalium (K+), magneesium (Mg2+). Neid ei tohiks mullas liiaga olla.

4. Lämmastikväetisega liialdamine süvendab probleemi.

5. Juured on saanud kahjustada, nende tõhusus on vähenenud.

6. Muld on sooldunud, mullas on liiga palju erinevaid aineid.

Kuidas hoiduda viljatipumädanikust?

* Hakatuseks lase laboris kindlaks teha kodukasvuhoone mulla täpne happesus (pH). Kui see pole tomatile sobivas vahemikus, siis võib kindel olla, et mõne toiteelemendi kättesaadavus on taimede jaoks häiritud. Mulla happesus on suhteliselt püsiv, kui mulda küll vahetatakse, aga uue mulla komponendid on igal aastal samad. Siis ei muutu ka pH. Mina püüan oma kasvuhoones mulda pisut hapestada: selleks lisan asendusmullale veerandi võrra neutraliseerimata turbapuru. Suvel määran pH uuesti, et vajaduse ilmnedes järgmist mullavahetust korrigeerida.

* Tuleb hoolitseda selle eest, et kasvuhoonel oleks piisaval hulgal aknaid ja uksi, et läbiva õhuvooluga saaks suvisel ajal hoida temperatuuri madalama ja ühtlasemana. Meil on sellega hästi, peab vaid jälgima, et need kõik ristseliti lahti oleksid ja tuul ei saaks neid kinni puhuda.

* Õige kastmise sageduse ja hulga määratlemine paneb kukalt kratsima. Olen lugenud soovitusi kasta tomateid kord nädalas vett kokku hoidmata, et siis ülejäänud aja püsiks õhk kuivem. Arvan, et see soovitus ei päde. Meie oleme kastnud vähemalt ülepäeviti, kuumemal ajal iga päev. Ent ikkagi kaldun arvama, et meie tomatite viljatipumädaniku peamiseks põhjuseks oli liiga kuiv muld.

Otsustasin sel suvel kastmisnormi oluliselt suurendada ja annan nüüd nädalas 1 m2 kohta 25 liitrit vett. Loomulikult jagan selle koguse päevade peale võimalikult ühtlaselt ära. Hommikune kastmine tagab taimedele keskpäevase lõõsa üleelamiseks tarviliku niiskuse.

Natuke aega pärast kastmist soovitatakse mõne taime lähedale kaevata 10 cm sügavune väike auk. Kui süvendi põhjas on muld niiske, on kastetud piisavalt. Seda lihtsat testi tasub kindlasti teha. Tomatite kadu mädaniku tõttu polnud meil küll suur, aga kas või uudishimust tahaksin lopsakamat kastmist proovida.

Ühtlasema niiskustaseme hoidmiseks oleks hea laotada tomatite alla mullale u 15 cm paksune kiht õlgi, aga paraku pole linnas neid kusagilt võtta.

* Mingit probleemi märgates on enamikul aiapidajaist tavaliselt esimeseks esmaabiks taimede lisaväetamine. Pimesi, ju neil on millestki puudus, anname juurde! Nutikam on koos pH-ga lasta mullast teha ka toitainete täisanalüüs. Vastusega koos antakse ka pädevad juhised väetamise kohta.

Omaenda tarkusega toimetades on väga raske õiget puudushaiguse diagnoosi panna. Lehtede kolletumise (kloroos) viis on mitme erineva elemendi nappimise korral väga sarnane. Ja kui taimel on kitsas käes korraga mitme toiteainega, siis on tüüpilised nähud üksteisega segunenud. Eksliku järelduse tulemuseks võibki olla üleväetamine, mistõttu mulda satub liiga palju kaltsiumiga antagonistlikke elemente.

* Lämmastikväetiste manustamisega tuleb olla eriti ettevaatlik. Nende mõjul kiireneb taime kasv ja suureneb kaltsiumivajadus. Soovitan kasutada nitraatseid ja vältida ammooniumväetisi, karbamiidi ning sõnnikut. Meie oleme varem lisanud istutusaukudesse pisut kanakakagraanuleid, aga nüüd me seda enam ei tee.

* Eranditult igal aastal oleme kasvuhoones mulda vahetanud. Eelkõige selleks, et vältida haigustekitajate ja kahjurite võimalust mullas talvituda. Teisalt, kui seda mitte teha, siis järjepideval kastmisel kareda kraaniveega (ja võimalikul väetistega liialdamisel) võib mulda koguneda liialt palju soolasid. Selline „paks supp” pole tomatitele mokka mööda. Sage mullavahetus väldib soolade kuhjumise.

Värske kasvuhoonemuld koosneb meil aiamulla ja komposti segust, millele lisandub puhas turvas. Ilma kompostita ei oskakski kasvuhoonet pidada. Sageli pelgavad nooremad aiapidajad kompostiga sahmerdamist, aga asjata: kui kompostitegemise kaanoneid tsipake lõdvemalt (loe: üsna lõdvalt) võtta, siis on sellega vaeva vähem. Laagerdumine võib kesta kauem, aga lõpuks saab kompost ikkagi kasutusküpseks.

* Tõhus ennetusmeede on vastupidavate sortide kasvuhoonesse valimine. Väidetavalt ilmneb kaltsiumipuudus sagedamini ploom- ja pirntomatitel. Kirsstomatitel pole ma seda häda kunagi täheldanud. Meie kasinast sordivalikust on veatuid tomateid suutnud kasvatada ‘Cindel’, ‘Tasmanski šokolad’, ‘Sokrovištše Ink’ ja üllataval kombel ka ‘Hiiumaa roheline’.

Kõigepealt kõrvalda põhjus

Kuidas tegutseda, kui märkad tomatitel viljatipumädanikule viitavaid tumedaid siledaid sissevajunud laike? Kuna tegu pole nakkushaiguse, vaid kasvuhäirega, on taimekaitsevahenditega pritsimine täiesti mõttetu.

Eelkõige tuleb kõrvaldada põhjus, mis takistab taimel mullas loomuldasa olevat kaltsiumi kätte saamast, alles seejärel võiks kaaluda kaltsiumväetise kasutamist. Mina ei hakka taimi sellega pritsima, sest kaldun nõustuma nende asjatundjatega, kes väidavad, et manustatud kaltsium jääb lehtedesse (sest tegemist pole liikuva elemendiga) ja viljadel pole sellest kasu. Teised leiavad pritsimise (kindlasti korduva) siiski tululiku olevat. Olen varem puudusnähtudega taimi mitmel moel pritsinud, aga nähtavat muutust pole sellest tulnud.

Valdavaks soovituseks on kasta taimi kaltsiumkloriidi CaCl2 või -nitraadi Ca(NO3)2 lahusega (20 g Ca-soola 10 l vee kohta). Võib kasutada ka munakoortest äädikhappe abil saadud kaltsiumatsetaadi lahust (vt artiklit juuninumbris).

Koduseid retsepte

Neile, kes tahavad asjale läheneda rohelisemalt, pakun retsepte, mida olen igaks juhuks kunagi talletanud. Ise ma neid proovinud pole, aga keemilises vaates ei tohiks kasutamisest kahju tõusta. Kas neist tolku on, see jäägu igaühe avastada.

* Võta 100 ml kummeliõisi (võib kasutada ka kummeliteed) ja vala neile 1 liiter keeva vett. Lase tõmmata, kuni on jahtunud, siis filtreeri ja pritsi taimi. Peale kaltsiumi sisaldab lahus ka kaaliumi ja väävlit.

* Kompostitõmmise valmistamiseks võta 1 osa korralikku komposti, lisa 2 osa vett ja lase 1–2 nädalat seista. Filtreeri. Lahjenda filtraati veega sedavõrd, et tekiks sinu igaõhtuse tee värvi lahus. Saadud lahust pritsi lehtedele.

* Pritsi taimi kooritud piimaga, millele on lisatud pisut õli.

Mida teha rikutud tomatitega?

Rikutud vilju pole lootustki „korda teha”. Need tuleb ära korjata, et taim saaks keskenduda ülejäänud viljade suureks kasvatamisele. Tegelikult võib tumenenud osa välja lõigata, sest ülejäänut kõlbab tarvitada kõikidel tavaviisidel.

Viljatipumädanik rikub rõõmu tomatitest