Praegu, kui närilistel on raskendatud toidu ja sooja koha leidmine, tungivad nad eluhoonetesse, keldritesse või poevad taimejuurte lähedusse, kus asuvad kärmelt toitu otsima.
Mügrid on viljapuudele sedavõrd ohtlikud, et nendega tuleb võidelda aastaringselt. Nad söövad noorte puude juured ära nii, nii, et selle võib kerge vaevaga maast välja tõmmata. Mõningast kaitset pakub noortele viljapuudele vesirottide vastu isutusaugu vooderdamine peenesilmalise traatvõrguga. Vähemalt jääb puul aega korralik juurestik kasvatada nii kaua, kui mügride elu kibedaks tehakse.
Hiired söövad lume alla varjununa noorte puude tüve maapinna lähedalt koorest paljaks. Ka sel puhul pole puul vähimatki lootust ellu jääda. Hiired pruugivad peale viljapuude koore isukalt ka paljude ilupuude (kastanid, kuldvihm, jne.) oma.
Suure näljaga haukavad nad isegi näiteks elupuude koort. Targemad aiapidajad kostitasid juba sügisel hiiri ja rotte mürkhõrgutiste ja lõksudega.
Mürgine sööt tuleb panna nii, et linnud ja koduloomad seda kätte ei saaks (torudesse). Sööta tuleb talve jooksul sedamööda lisada, kuivõrd seda ära kulub. Enne tõsiste külmade saabumist võõpab tark aednik tüved spetsiaalse närilistevastase kaitsevärviga. Värv sisaldab mürgiterakesi, mis jäävad puud kaitsma, kuni värv lõpuks maha koorub. Kuna värv on valge, siis kaitseb ta ka kevadise päikesepõletuse vastu.
Elutingimused ebameeldivaks!
Selleks,et tegeleda juba olemasoleva rotiprobleemiga, on oluline leida ja eemaldada nende toitumis-, joomis- ja pesemiskohad. Koduloomade toit on närilistele väga atraktiivne maiuspala ning seetõttu tuleks seda hoida kindlalt suletud anumates.
Kogu inimtoit tuleks samuti hoida eemal rottidest. Igasugune seisev vesi või niiskuselekked tuleks eemaldada. Prügimajandus tuleb hoida kontrolli all ning igasugune puitmaterjal ja muu äriliste jaoks meeldiv elukohamaterjal tuleks ära koristada.
Mürksöötade tõhusust saab võimendada. Kõige tõhusam viis, kuidas suurendada mürgi mõju, on likvideerida igasugune juurdepääs aedviljadele. Kuna rotimürgid takistavad K-vitamiini sünteesi, mille tagajärjel tekivad sisemised verejooksud. K-vitamiini rikkad puu- ja köögiviljad summutavad rotimürkide mõju.
Rotimürkide väljapanemisel tuleb kindlasti järgida ohutust, mis seisneb kaitsekinnaste kandmises ja söödamajade kasutamises. Viimastel on mitu eelist. Söödamajad on lukustatavad, mis on eriti tähtis, et lapsed ja koduloomad ei pääseks ligi mürksöödale. Lisaks kaitsevad söödamajad mürksööta keskkonnatingimuste mõju eest ja rotimürk ei valgu laiali.
Võitle tulemuslikult!
Suurim viga, mida näriliste tõrjel üldjuhul tehakse, on ebapiisav sööda väljapanek. Kümmekond grammi mürksöödet pole aga piisav kogus roti surmamiseks.
Ühe söödakoha tarvis peaks rottide tõrjel välja panema minimaalselt 100-125 g söödet ehk 1 pakendtuleks kaheks jagada.
Ruumides, kus ladustatakse toiduaineid on kinniste söödakarpide kasutamine kohustuslik, nendesse asetatakse üks või kaks tervet pakendit (200 g) korraga, sõltuvalt karbi suurusest.
Soovituslik söödakohtade tihedus rottide puhul oleks 10-15 meetrit, hiirte tõrjel aga 3-5 meetrit. Hiirtele piisab ühe söögikoha tarvis umbkaudu 50 g mürksöödast.
Väga oluline on ka tõrje protsessi pidev jälgimine, söödakoguseid peab vajadusel uuendama, kuid mitte varem kui nelja-viie päeva pärast.
Tänapäeval kasutatakse mürkides toimeainena antikaogulante, mis kekitavad sisemisi verejookse ja takistavad vere hüübist, isend sureb 3-5 päeva jooksul. Selleks siis ka see nelja-viie päevane intervall sööda uuendamisel.
Kui sööt lõpeb juba esimestel päevadel, näitab see näriliste suurt arvukust ja tõrjesse tuleks suhtuda tõsiselt, mis võib kesta kuni 1 kuu. Tõrje võib pidada edukalt lõppenuks, kui ei ole lisandunud näriliste poolt tekitatud hävitustöö jälgi ja mürksööta ei sööda enam.
Allikad: Calmia, Horticom, Berner
Lisaks loe näriliste tõrjumise nippe veel siit.
Millised on 15 sibullille, mida mügrid ei puutu, sellest saad teada siit.