Võluvad ja erilised koerahambad

Tiia Jaanus
Metsaaladel kasvav siberi koerahammas. | Tiia Jaanus

Meile kõigile tuntud kevadekuulutajate lumikellukeste, krookuste ja siniliiliate kõrval on koerahambad väga erilised sibullilled oma roosade, valgete või kollaste õite ja kirjude lehtedega.

Koerahamba nimetus ei kõla hapra kevadlille puhul võib-olla kõige kaunimalt, kuid selline eestikeelne nimi on taimele pandud kujult koerakihva meenutava valkja sibula järgi. Taime ingliskeelses nimes võrreldakse teda kannikesega: dog’s tooth violet. Ameerika koerahammaste liiginimedes on sageli viide liiliale – õied meenutavad tõesti neid kuninglikke lilli.
Koerahamba taimeperekonnas (Erythronium) on liike umbes 30. Nende looduslikud kasvukohad on Euraasias või Põhja-Ameerikas. Nad kuuluvad liilialiste (Liliaceae) sugukonda, õied on kuue tagasikäänduva õielehega. Õitseval taimel on maapinna lähedal kaks laisüstjat või munajat lehte, pisikesest sibulast areneb ainult üks leht. Saledad kitsaskoonilised või ruljad sibulad on kuni 6 cm pikkused.

 

Euroopa koerahammas
 

Aedades kasvatatakse kõige sagedamini Kesk- ja Lõuna-Euroopast pärinevat harilikku koerahammast (E. dens-canis), kelle levikuala ulatub Portugalist kuni Ukraina ja Türgini. Neid leidub mäestike lehtmetsades ja võsastikes.

Hariliku koerahamba roosades toonides õied puhkevad kuni 15 cm pikkustel vartel aprilli lõpus või mai alguses. Õied meenutavad isegi pisut alpikanni: õielehed on alusel järsult tagasi käändunud. Õie keskel neeluosas on heledam valkjas tsoon, mida ääristavad kollased ja pruunid triibukesed. Tolmukapead on sel liigil tumelillad. Kaks laisüstjat lehte on pilkupüüdva punakaspruuni täpi- või laigumustriga.

Suure levila piires esineb taimedel erinevat värvitooni õisi või iseäralikku lehemustrit. Põnevamad variandid on eristatud sortideks, millest tuntuimad on roosade õitega, aga leidub ka valgeõielisi. Roosade õitega sordil ’Moerheimii’ on õielehti kaheksa või enamgi. Sortide taimed moodustavad sageli hulga külgsibulaid, tihedas kogumikus kipub aga õitsemine kesisemaks jääma.
Võrreldes teiste liikidega peavad hariliku koerahamba sordid ka päikeselisemas ja kuivemas kasvukohas päris hästi vastu. Soodsates tingimustes võivad nad paljuneda isekülvi teel. Murus sobivad koerahambad kasvama ainult hõredasse rohukamarasse.

 

Aasia kaunitarid
 

Kaukaasia koerahammas (E. caucasicum) on hariliku koerahambaga üsna sarnane. Selle Kaukasusest ja Iraanist pärineva taime õied on kreemikasvalged, tolmukapead on kollased. Hariliku koerahamba valgeõielised teisendid on puhasvalgete õitega ja tumepurpursete tolmukatega. Kaukaasia koerahammas vajab kasvamiseks varjulist või poolvarjulist kasvukohta. Külgsibulaid moodustub harva, kuid taim võib paljuneda seemneist isekülvi teel.    

Lõuna-Siberis Altai ja Sajaanide, ka Kasahstani ja Mongoolia mäestike metsaaladel kasvav siberi koerahammas (E. sibiricum) on üsna sarnane hariliku koerahambaga. Neid on hea eristada tolmukapeade värvi järgi – siberi koerahambal on need kollased.

Õied on enamasti lillakasroosad, kuid nii lehtede kui ka õite värv võib varieeruda. Sordi ’Belõi Klõk’ õied on näiteks puhasvalged, lehed ühtlaselt rohelised. Sort ’Olja’ on heleroosade, ’Zoja’ aga erksate purpurroosade õitega.
Siberi koerahambast eristati üsna hiljuti, 2011. aastal iseseisva liigina suuremate roosade või valgete õitega Krõlovi koerahammas (E. krylovii), keda varem tunti sordina ‘Altai Snow’ või siberi koerahamba alamliigina. Taim on lopsakam ja kõrgem, kaharad õielehed on vahel servas kerge voldiga, heitliku kevadilmaga sageli pisut longus. Omapäraks on ka vähemalt nädala jagu varasem õitsemisaeg.

Siberi koerahamba levikualalt on leitud ka tumepurpursete tolmukapeadega koerahambaid, kes on Eesti suurima sibullilletundja ja -kasvataja Sulev Savisaare auks nimetatud Sulevi koerahambaks (E. sulevii).

Siberi koerahambad on kohastunud karmi kliimaga, Altais ja Sajaanides õitsevad nad tavaliselt lumesulamise ajal. Ka meil alustavad nad õitsemist hariliku koerahambaga võrreldes vähemalt nädal hiljem – tavaliselt mai alguses. Taimed arenevad üllatavalt kiiresti: mullast välja sirutuvate lehtede vahelt paistab roosa õienupp ja juba mõne päeva jooksul puhkeb see õide.
Eelmiste liikidega võrreldes haruldasem on jaapani koerahammas (E. japonicum). Selle Kaug-Ida liigi taimed on jõulisemad ja õied, mille keskosas on rikkalik tume muster, säravama värviga.

 

Kaunid ameeriklased
 

Põhja-Ameerikas kasvavad koerahambad mandri ida- ja lääneosas, nende levilad ei kattu. Ameeriklastel on nendele kaunitele lilledele palju põliseid nimesid. Mitmedki viitavad koerahamba õie sarnasusele liiliaga. Nii kutsutakse mäestikes lumepiiril kasvavat mägi-koerahammast liustikuliiliaks. Kalifornia koerahamba  laiguliste lehtede järgi on tuletatud hirveliilia nimetus. Kollaste õite ja laiguliste lehtedega ameerika koerahambale on antud palju erinevaid nimetusi: tähnikliilia, merevaigukelluke, kollane maokeel. Mao- või ka lambakeelega on koerahambaid võrreldud tõenäoliselt mõne liigi lehekuju tõttu. 

Põhja-Ameerika lääneosas Briti Columbiast Californiani kasvab ligi kakskümmend eelmistest kõrgema õisikuvarre ja kaharama lehestikuga koerahambaliiki. Kuni 30 cm kõrgusel varrel võib õisi olla mitu, sageli 3­–5. Kõige rohkem on valgete õitega koerahambaid. Võrreldes Euraasia liikidega on Ameerika omade õiekujugi pisut erinev: kaarjalt tagasi käändunud õielehtedega meenutavad need pisikest turbanit.

Mõne liigi kaharad lehed on läikivrohelised, teistel on tumerohelisel või isegi pruunikal taustal valkjate, kergelt hõbedaste joonte võrkjas muster. Enamik liike kasvab mäestikunõlvade metsaalade niiskemais paigus.

Valgeõielistest  liikidest on tuntuim suure levialaga kalifornia koerahammas (E. californicum). Laia areaaliga liikidel on eristatud ka alamliike ja vorme. Aedades kasvatatakse kõige sagedamini kalifornia koerahamba hästi paljunevat sorti ’White Beauty’, mille valgete õite keskosas on omapärane punakas kriipsumuster.

Roosaõielistest liikidest on väga laial rannikualal kasvamas käänd-koerahammas (E. revolutum), kelle lehed on tugeva pruunika mustriga. Aias sobivad talle ka päikeselisemad, kuid suvel niiskust hoidvad kasvukohad.

Samast piirkonnast pärineb lavendlivärvi, kahvatulillade õitega Hendersoni koerahammas (E. hendersonii). Kultuuris eelistab see haruldasem liik jahedamat kerge huumuserikka mullaga kasvukohta.

Ühtlase lehevärviga liikide hulgas on atraktiivseim kollaste õitega indiaani koerahammas (E. tuolumnense). Tema säravroheliste lehtede servad on sageli kergelt lainelised. Liik kasvab paremini valgusküllastes peenardes, kus muld suvekuumaga tuhkkuivaks ei muutu. Aedades tuntakse enam selle liigi hübriidset sorti ’Pagoda’, kelle teiseks esivanemaks on kalifornia koerahammas ’White Beauty’. Selle helekollaste õitega elujõulise ja hästi paljuneva koerahamba sibulaid on sügiseti olnud võimalik ka aiaäridest osta.

Suureõieline koerahammas (E. grandiflorum) on alpiliik, tema kuldkollased õisikud kasvavad õhukeses rohumättas sulava lume piiril. Meil alustab see kaunis koerahammas õitsemist sageli mai esimesel poolel, Ameerika liikide seas on ta üks varasemaid. Õitsemise lõpuks venib õisikuvars tunduvalt pikemaks, kuprad arenevad juba isegi kuni 40 cm kõrgusel.

Sellele liigile lähedane valgete õitega mägi-koerahammas (E. montanum)  kasvab looduses samuti mäestikes erinevail kõrgustel, kõrgemal isegi lumepiiri läheduses. Ta õitseb kohe pärast lume sulamist. Inglise keeles liustikuliiliaks kutsutava lille sageli ülespoole suunatud õied moodustavad mäenõlvadel voogavaid valgeid laike.  

Põhja-Ameerika idapoolses osas kasvab kuus liiki koerahambaid. Aiataimedena jäävad nad läänepoolsete kaaslaste varju. Taimed on madalamad, õied varrel ühekaupa, pigem sarnasemad Euraasia liikidega.
Suure levilaga ameerika koerahammas (E. americanum) on neist kõige kaunim. Tema lehed on intensiivselt pruunilaigulised, kollaste õite väliskülgi katab pronksjas muster. Looduses levib taim jõuliselt võsunditega, moodustades suuri kogumikke. Selle liigi valgeõieliseks teisikuks peetakse kergemini kultuuristatavat hallikirjude lehtedega valkjat koerahammast (E. albidum). Välisküljelt sinaka või hallika tooniga õiekattelehed käänduvad meil päikesesoojuses, aga jaheda kevadilmaga jäävadki õied kurvalt longu. 

 

Kus ja kuidas kasvatada
 

* Valdavalt on koerahambad mäestike metsaalade taimed, nad armastavad varjulisi ja niiskusküllaseid huumusrikka mullaga paiku. Ideaalne on kergem lehekõduga muld.

* Paljud koerahambad on head aiataimed, sobides hästi poolvarjulisse või varjulisse paika, kus enamik täispäikest vajavatest sibultaimedest ei kasva.

* Mõnele liigile sobib ka avatud, päikeseline kasvukoht, juhul kui muld suviseks puhkeperioodiks päris läbi ei kuiva.

* Seemned küpsevad kupardes juunikuu jooksul, pärast seda kuivavad ka lehed.

* Kui taimekogumikud on tihedaks kasvanud, istuta sibulad ümber.

* Sibulaid ei tohi pikalt õhu käes hoida, sest õrnad sibulad kuivavad väga kiiresti. Säilitada saab neid pisut niiskes turbasamblas, turbas või muus substraadis. Märgatavalt närbunud sibulad ei pruugi enam kasvama hakata.

Sarnased artiklid