Võrratu vesiroos

Ingrid Sembach-Hõbemägi

Priit Grepp

Suve keskel avab oma õied taim, kellega on seotud lugematu hulk legende ja muinaslugusid. Kuigi vesirooside ümber hõljub salapära ja raskestikasvatatavuse fluidum, pole need kaunite õitega taimed sugugi nii nõudlikud, kui arvatakse. Vastupidi: vesiroose ei pea kastma ega rohima nagu teisi aiataimi.

Eestis kasvab looduslikuna kaks liiki: valge vesiroos (Nymphaea alba) ja väike vesiroos (Nymphaea candida) – mõlemad on looduskaitse all. Vesiroosi liike aga tuntakse maailmas üle 50, enamik neist kasvab looduslikult soojemates piirkondades kui Euroopa. Nii jaotataksegi vesiroosid külmakindlateks ja troopilisteks, kusjuures troopilised omakorda jagunevad päeval ja öösel õitsevateks. Liikidest vastupidavamad on vesirooside hübriidid, mida nimetatakse ka aed-vesiroosideks.