Vabakujulisteks hekkideks valitakse tihedavõralised, hästi vormi hoidvad ja olenevalt eesmärgist samal ajal üht või mitut dekoratiivset omadust kandvad puu- või põõsaliigid.
Säästev eluviis ja taaskasutus leiavad ühiskonnas üha laiemat kõlapinda, ja seda ka aias.
Mõnikord takerdub suurema rauakolaka utiiliks viimine pealehakkamise taha.
Käärid on aedniku parimad sõbrad ja neid tasub iluaias kasutada julgelt. Siiski peab teadma, mida, millal ja kui palju võib lõigata.
Heitlehiste põõsaste ja ilupuude kohta kehtib reegel, et neid tasub lõigata pigem rohkem kui vähem.
Varakevadel, kui aias käib kibe puu- ja põõsalõikus, seisatab nii mõnigi liiga kõrge ja tiheda sirelipõõsa ees ega tea, kust otsast ja kuidas teda lõikama hakata.
Lõikamine on teema, mille puhul tundub, et iga korüfee kiidab oma lõikamisskeemi.
Meid, eestlasi, võib nimetada õunarahvaks. Vähe on aedu, kus ei kasvaks vähemalt üht õunapuud.
Õun on meile juba ajalooliselt kõige omasem ja levinum puuvili, aed-õunapuu kohalolekut on mõõdetud umbes 800 aastaga.
Igihaljaste hekitaimede valik on õigupoolest üsna kasin.
Üldjoontes sobivad kõik elupuud Thuja occidentalis hekiks, vahe on hinnas, sest kaunimad sordid on kallimad.
Muuga aedlinna, mis rajati ammustel aegadel Tallinna servale eelkõige potipõllundusega tegelemiseks, on tekkinud ilusaid ja nutikate lahendustega aedu. Üks selline on ka Helve Stepanova ja tema pere suvine paradiis. "Kodu kauniks" finalist 2018.
Maarja talu aed on nagu hiiglaslik kunstisaal, mis laiub kõrgete mändide all ja heinamaal ning üllatab igal sammul vaimukate skulptuuride, installatsioonide ja originaalsete lahendustega.
Pika ussina vonklev madal ebakorrapärane elupuuhekk külatee ääres