Vaarikates on rohkesti sobivas vahekorras vitamiine ja muid inimorganismile vajalikke kergesti omastatavaid aineid (glükoosi, fruktoosi, sahharoosi, orgaanilisi happeid). Mineraalainetest sisaldavad vaarikad kaaliumi, magneesiumi, rauda, fosforit ja kaltsiumi.
Vaarikat kui head ravim-, toidu- ja meetaime tunti juba üsna kauges minevikus. Rahvameditsiinis on vaarika vilju, lehti, õisi ja varsi kasutatud higistama ajava ja palavikku alandava ning südametegevust parandava vahendina. Antioksüdantide rikkaliku sisalduse tõttu kaitsevad nad organismi enneaegse vananemise eest.
Vaarikas, mille looduslikud liigid ja vormid on levinud kaugest minevikust kuni tänapäevani raiesmikel ja metsades, oli muistsele inimesele üks väärtuslikumaid metsaande. Vaarika levikut soodustab tema kerge paljunemine seemnetega, mille headeks levitajateks on linnud. Praegused kultuursordid tekkisid esialgu ebateadliku ja hiljem juba teadliku inimtegevuse tagajärjel.
Vaarika kõigi heade omaduste kõrval peab tema kasvatamisel arvestama sellega, et tegemist on üsna kapriisse kultuuriga. Meie karmides kliimaoludes on vaarikakasvatuse edukuse pandiks hea talvekindlusega sort. Vaarikasortide puudulik talvekindlus muudab nende saagikuse ebastabiilseks, ebasoodsatel aastatel vaarikavarred kahjustuvad või halvimal juhul hävivad ja saak jääb olematuks. See on ka põhjuseks, miks me ei saa kasvatada kõiki mujal soojemates piirkondades levinud saagikaid ja suureviljalisi sorte. Muuhulgas vajab vaarikas kasvuks ja hea saagi moodustamiseks toitaineterikast mulda ja palju vett. Et selle kapriisse, kuid hinnatud kultuuri kasvatamisega paremini hakkama saada, peame olema kursis tema kasvatamise oluliste tõdedega.
Muraka perekonnast
Vaarikas kuulub murakate perekonda vaarikate alamperekonda, kus olulisemad liigid on meil hästi tuntud harilik vaarikas ja põhiliselt Põhja-Ameerikas levinud mustade viljadega must vaarikas ehk läänevaarikas. Murakate perekonna liikidest kasvavad meil veel rabamurakas, lillakas, soo- ehk mesimurakas, põldmurakas ja pampel ehk aedmurakas. Kui vaarika viljad eralduvad kergesti viljapõhjalt, siis pamplil on erinevalt vaarikast viljad lihaka viljapõhjaga jäigalt liitunud.
Aretustööga on saadud terve rida vaarikaliikide ja pampli ristandeid – vampleid ehk vaarikpampleid, millest tuntumad on Boisenberry, Loganberry, Tayberry jt.
Aiapidajatele võiks huvi pakkuda veel maasikvaarikas. Viimase Jaapanist pärit püstise kasvuga põõsal on suhteliselt suured valged dekoratiivsed õied ja augustis valmivad punased säravad viljad. Lehed ja varred on ogalised. Õied ja viljad tekivad sama aasta võrsetele. Põõsas kasvab umbes 60 cm kõrguseks, on haiguskindel ja mullastiku suhtes vähenõudlik.
Kaks vegetatsiooniperioodi
Vaarikataim on püsijuurestiku ning ühe- ja kaheaastaste säsikate vartega põõsas. Vaarika juurestik koosneb mullas asetsevast risoomist ja sellele kinnituvast lisajuurestikust. Põhiline juurtemass asub 20–30 cm sügavuses mullakihis. Kesksuvel tekivad juurtele lisapungad ja moodustuvad maasisesed juurevõsud, mis ilmuvad maapinnale järgmisel kevadel. Juurevõsude abil taim paljuneb ning need võivad jääda ka istandiku asendusoksteks. Risoomil paiknevatest aluspungadest arenevad samuti asendusoksad.
Varred läbivad täieliku arengutsükli kahe vegetatsiooniperioodi jooksul. Esimesel aastal võivad asendusvõrsed (pärast lehtede langemist nimetatakse neid asendusoksteks) kasvada sõltuvalt sordist ja kasvuoludest rohkem kui 2 meetri pikkusteks.
Teisel aastal asendusoks haruneb ning ülemised külgvõrsed õitsevad ja viljuvad. Sügiseks viljakandvad oksad surevad.
Sarnaselt vaarikaga toimub ka pampli õitsemine ja viljumine teise aasta vartel. Erinevalt vaarikast on pampli varred jõulisema kasvuga, pikemad (kuni 3 meetrit) ja tugevate ogadega. On aretatud ka ogadeta pamplisorte, kuid meie tingimustes jäävad need külmaõrnaks.
Remontantsed või üheaastase arengutsükliga vaarikasordid õitsevad ja viljuvad juba esimesel aastal. Selliste vaarikasortide kasvatamisel on tavasortidega võrreldes hulk eeliseid: neid saab mehhaniseeritult lõigata; varte talvekahjustused on välistatud (meie kliimaoludes on see väga oluline); nende sortide vilju ei kahjusta vaarikamardikas, mis loob eeldused nende edukaks kasvatamiseks maheviljeluses; viljad valmivad hiljem ja nende hind on keskvalmivatest sortidest kõrgem; väheneb toestamisvajadus. Taasviljuvate sortide puuduseks on see, et nende hiline saak ei saa alati enne külmade saabumist küpseks. Päikesevaese ja vihmase sügise korral kannatab viljade maitse ja kvaliteet.
Vaarikaistandiku produktiivne eluiga sõltub sordist, agrotehnikast ja teistest teguritest. Taimede tootlikkus sõltub risoomi elujõulisusest ja võimest anda uusi asendusvõrseid moodustavaid lisapungi. Vananenud risoomil ei arene enam piisavalt pungi ning juurevõsusid tekib vähem. Seetõttu langebki taimede saagikus. Sõltuvalt istandiku seisukorrast võib tema produktiivne iga olla 10–20 aastat.
Päikest ja mitte üle ujutada
Vaarikas vajab päikesele avatud kasvukohta. Koduaias tuleks hoiduda vaarika istutamisest puude varju, kus on soodsad olud haiguste ja kahjurite levikuks ning väheneb saak ja selle kvaliteet. Vaarika istutuskoha planeerimisel peab arvestama, et juurevõrsetega paljuneva kultuurina kipub ta levima ka naabruses asuvale alale.
Vaarikas eelistab nõrgalt happelist kuni neutraalset (pH 5,6–6,5) toitaineterikast keskmise raskusega liivsavi- või saviliivmulda. Vaarikale ei sobi raske paakuv savimuld, kus vee- ja õhuvahetus on häiritud ning pärast tugevat vihma tekib üleujutus. Vaarikas ei talu üleujutust. Harimisjärgselt tuleb jälgida, et põllule ei jääks lohkusid, kuhu lumesulamisvesi pikemaks ajaks pidama jääb. Sobimatu on ka põuakartlik liivmuld.
Hea saagi eelduseks on küllaldane toitainete ja vee olemasolu. Ühiste kahjustajate tõttu ei ole soovitatav rajada vaarikaistandikku maasikaistandiku lähedusse. Kindlasti ei tohi vaarikaistandikku rajada tiheda liiklusega teede lähedusse, kus viljad saastuvad tolmu ja heitgaasidega.
Oluline viljavaheldus
Vaarikas kasvab ühel kohal 10 või terve ja korralikult uueneva varrestiku puhul rohkemgi aastat, seetõttu tuleb enne istandiku rajamist maa korralikult ette valmistada. Jälgida on vaja ka seda, milliste kultuuride järel sobiv vaarikaistandikku rajada.
Vaarika eelviljaks sobivad teravili, hernes, köögivili (v.a ristõielised). Vaarika eelviljaks ei sobi ühiste kahjustajate tõttu maasikas, maavitsalised (kartul, tomat), kurk, ristõielised (kapsad, kaalikas), ristik ega lutsern. Enne uue vaarikaistandiku rajamist samale kohale tuleks seal 5–6 aasta jooksul kasvatada teisi kultuure.
Ettevalmistus ja eelväetamine
Enne istandiku rajamist peab lahti saama vähemalt mitmeaastastest umbrohtudest (orashein, naat, ohakas, nõges jt). Kõige lihtsam oleks seda teha herbitsiididega, kuid loodushoidlikkuse seisukohast peaks vähemalt koduaias nende kasutamisest hoiduma. Sobivate eelkultuuride kasvatamine võimaldab nendest jagu saada.
Enne istandiku rajamist võib maa hoida mustkesas, kuid uuemate seisukohtade järgi tekib sel juhul mullas suur huumusekadu. Umbrohtumust aitab vähendada ka haljasväetiskultuuri kasvatamine, mis hiljem sisse küntakse.
Mulla happesusest ja toitainetesisaldusest ülevaate saamiseks on soovitatav võtta mullaproov (võetakse maa-ala erinevatest kohtadest labidalehe sügavusest mullakihist) ja lasta see analüüsida. Mullaanalüüse tehakse Sakus Põllumajandusuuringute keskuses ja Tartus EMÜ taimebiokeemia laboris.
Vaarikas eelistab nõrgalt happelist mulda (pH 5,6–6,5). Happelist mulda tuleks lubjata. Lubiväetised tuleks anda aasta enne vaarika istutamist. Vaarikale sobiv muld peaks I. Ruutiaineni andmetel sisaldama toiteelemente (mg-des 1000 g mullas) järgmiselt:
K 150–300
P 12–20
Ca 2000–2600
Mg 200–400
Toitainete omastamise seisukohast on väga tähtis ka nende vahekord mullas. Soovitatav kaaliumi ja magneesiumi suhe on 1:1 ja kaaliumi ja kaltsiumi suhe 1:5-10. Mulla huumusesisaldus peaks olema vähemalt 2%. Madala huumusesisaldusega mullale oleks hea anda orgaanilist väetist, sõnnikut, komposti või muud.
Toitainetevaesele mullale kuluks kuni 200 t/ha sõnnikut. Sõnnikut tuleks anda eelkultuurile, siis saame juba eelkultuuri kasvatamisel hävitada sõnnikus olevate umbrohuseemnete idandid. Hoiduda tuleb värske sõnniku kasutamisest enne istutamist, sest see võib kahjustada istikute juuri, halvimal juhul need täiesti hävitada. Haljasväetis asendab kuni 45 t/ha sõnniku koguse.
Vaarikat on lihne paljundada
Kuna vaarikat ohustab rida ohtlikke haigusi ja kahjureid, tuleks uue istandiku rajamiseks vajalikud istikud muretseda tunnustatud puukoolist.Kasutatakse nii paljasjuurseid kui ka nõuistikuid. Viimaste peamiseks eeliseks on see, et neid võib istutada kogu kasvuaja jooksul, nad ei vaja enam juurdumist ning istutamisaegne ilmastik ei mõjuta oluliselt kasvamaminekut. Istutamist ei või siiski jätta hilissügisele, sest siis ei jõua võrsed puituda ning talvepakane võib oksi kahjustada. Ka ei edene väljaistutamisel hästi liiga pikaks ajaks potti kasvama jäänud puitunud vartega istikud. Nende juurestiku kasv on kõverdunud juurte tõttu häiritud ja väljaistutamisel jäävad istikud üsna pikaks ajaks kiratsema.
Kui korralik vaarikaistandik on endal olemas, saab istandikku laiendada sealt saadud istikutega.
Vaarikat on lihtne paljundada. Vaarikat paljundatakse kõige sagedamini juurevõrsikutega ja see on lihtsaim paljundusviis. Olenevalt sordist ja kasvuoludest areneb juurte lisapungadest suuremal või vähemal määral juurevõsusid.
Septembri lõpus või oktoobri alguses, kui juurevõsud on kasvu lõpetanud, kaevatakse nad välja ja sorteeritakse. Juurevõsud võib eemaldada ka kevadel, kui nad on 15–20 cm kõrgused. Rohtsed juurevõsud pannakse istikukooli peenrasse tihedusega 5 × 5 cm järele kasvama või kottidesse nõuistikute saamiseks. Päikesepaisteliste ilmade korral peaks istikuid juurdumise ajal varjutama ja paar korda päevas piserdama.
Vaarikasorte võib paljundada ka haljaspistikutega. Pistikute valmistamiseks sobivad 2–3 lehega rohtsed võrsed, mis lõigatakse mullapinnani. Sobivaim aeg lõikamiseks on varahommik, kui võrsed on veel kastemärjad. Võrsed kogutakse kilekottidesse, sorteeritakse ja lõigatakse 5–7 cm pikkusteks. Võrseid võib töödelda kasvuainetega.
Haljaspistikud võib istutada kilehoonesse, lavasse, kasti, kassetti või kilerulli. Kastis või lavas kaetakse muld umbes 4 cm paksuse liiva ja turba seguga (1:1). Pistikud võib istutada tihedusega 5 × 5 cm. Juurdumise ajal tuleks pistikuid udustada. Kui see võimalus puudub, peaks neid päikesepaistelise ilmaga varjutama ja 4–5 korda päevas piserdama. Pistikutel tekivad juured umbes 12–14 päevaga, 1–1,5 kuu pärast võib nad istutada istikukooli või nõuistikute saamiseks kilekottidesse.
Meristeem- ehk koekultuurimeetodit kasutatakse vaarika tervendamiseks ja kiireks hulgipaljundamiseks. Uus taim kasvatatakse kõige nooremast koest, kasvukuhikust, kus haiguste esinemine on vähetõenäoline.
Koekultuurimeetodil kasvatatakse ja paljundatakse taimi katseklaasis toitesegudel steriilses keskkonnas. Hiljem istutatakse need taimed kassettidesse, kilerullidesse või kastidesse ja aklimatiseeritakse kõrge õhuniiskuse (u 96%) ja hajutatud valguse juures temperatuuril + 22 °C. 3–4 nädalaga on istikud kohanenud ja juurdunud. Hiljem võib taimed istutada kilekottidesse, istikukooli või avamaale alalisele kasvukohale.
Mikropaljundatud istikud on terved, suure elujõu ja lopsaka kasvuga. Suhteliselt kõrge hinna tõttu kasutatakse neid eelkõige emaistandike rajamiseks. Ka koduaias on otstarbekas kasutada suurema istandiku rajamiseks algmaterjalina mikropaljundatud taimi.
Istandik raja sepetembris
Kõige sobivam aeg vaarikaistandiku rajamiseks paljasjuursete istikutega on septembri lõpp ja oktoobri algus, sest selleks ajaks lõpeb võrsete kasv, siis on piisavalt mullaniiskust ning istikud juurduvad enne külmade saabumist.
Istutada võib ka kevadel enne pungade puhkemist. Kevadel on aga istutustöödega kiire, sest vaarika vegetatsioon algab vara ja sageli takistab ilmastik mullaharimist. Kevadel ohustavad vaarikaistikute juuri päike ja tuul ning juurte kaitsmine nõuab lisatööd. Pärast kevadist istutust vajavad vaarikataimed kindlasti kastmist. Nõuistikute mahapanekul ajalisi piiranguid ei ole, sest korralikult kastes ei teki taimedel kasvuseisakut.
Istutustihedus. Vaarikaread peaksid paiknema põhja-lõuna suunas. Reavahelaius sõltub kasutatavast hooldamisriistast, kasvatamis- ja toestamisviisist. Tavalise spaleertoestuse korral piisab kolmemeetrisest reavahest. Eelistada tuleks üherealist istutust, sest siis on lihtsam istandikku hooldada ja saaki koristada. Koduaias, kus harimiseks ei kasutata masinaid, võib reavahe olla 2 m. Taimevahe reas sõltub sortide kasvutugevusest ja võiks olla 0,5–0,8 m. Mikropaljundatud taimed peaks istutama 0,8 m vahega, sest need taimed annavad rohkesti juurevõsusid.
Istutusvõtted. Vaarikataimed istutatakse kas labidaga nööri või markeeriga tehtud märgistuse järgi või eelnevalt aetud vagudesse. Istutada on parem kahekesi: üks hoiab istikut ja teine töötab labidaga. Istik istutatakse samale sügavusele või 2–3 cm võrra sügavamale kui ta puukoolis kasvas. Kilemultšita viljeluse korral kaetakse read pärast taimede istutamist freesturba või muu orgaanilise mullakattega ning varred lõigatakse asendusvõrsete tekkeks tagasi.
Kilemultši või peenravaiba kasutamisel kasvatatakse vaarikat põõsastena, sest istandik uueneb ainult risoomi juurmistest pungadest tekkivate asendusvõrsete arvel. Juurte lisapungadest ei saa kile tõttu juurevõsundeid tekkida. Vaarikataimed edenevad kilepeenras hästi ning saaki võib saada juba teisel kasvuaastal. Kile ei pea aga vastu tervet vaarika kasvuiga ning sageli kasutataksegi seda ainult esimestel aastatel taimede jõulisema kasvu soodustamiseks ja nooristandiku hooldamistööde kergendamiseks.
Taasviljuvatest saad rohkem lugeda SIIT.
Vaarika-piparmündi toormoosi retsept.
Allikas: Kodu&Aed, Aiavihik
