Lõpuks sai see tehtud! Läinud aastal registreeriti esimesed viis kodumaist sorti registrisse, mida peab Ameerika Pojengiühing (American Peony Society, lühendatult APS). Ühingu asutas Detroidis 1903. aastal 47 meest, et korrastada, parandada, propageerida ja edendada pojengide aretustööd, edastada õiget informatsiooni sortidest ja nimedest ning soodustada aretajatevahelist koostööd.

Sellega sooviti lõpetada suur segadus, mis oli tekkinud pojengide massilise viimisega Euroopast ja Aasiast Ameerikasse: sordid ei vastanud nimedele ja sama nimi võis olla mitmel erineval aretisel. Loodi ka uute sortide register ja hakati autasustama parimaid pojenge ja aretajaid. Praegu on registris 7486 sorti.

Mõeldud-tehtud

Kui Rea Peltola oli 2020. aastal esimese Soome sordi (’Alkaja’) APS-i registrisse viinud, siis oli selge, et ka meil tuleb lõpuks selles suunas liikuma hakata, et jõuda väikese Eestiga pojengimaailma kaardile.

Kõik tundus nii kauge, võõras ja ulmeline. Ei olnud ju registri loomisest alates 120 aasta jooksul üksi kohalik sort sinna jõudnud. Eestis lihtsalt ei aretatudki pojenge ja seega polnud ka midagi registreerida. Miks? Ei tea. Oleme ligi sada aastat siinmail arendanud iluaiandust ja koolitanud nii taluperenaisi, iluaednikke kui ka asjaarmastajaid. Pojengid on olnud meie iluaedades auväärsel kohal. Jääb ainult arvata, et „tõumaterjali” oli vähe ja kahjuks ei leidunud ka erilisi entusiaste.

Mõeldud-tehtud, alustasime tuntud taimekollektsionääri Sulev Savisaarega vajalikke ettevalmistustöid. Kõigepealt valisime välja seemikud, mida esitlesime kahel aastal Mädapea mõisas pojenginäitusel, nägemaks külastajate reageeringut ja huvi. Tuli leida ja panna seemikutele nimed, kirjutada iga sordi täpne iseloomustus ja teha kvaliteetsed pildid.

2023. aasta suvel olime valmis esitama esimese viie materjalid registripidajale. Kaunase botaanikaaed Leedus toetas oma nõuannete ja kogemustega esimeste avalduste täitmisel ja töö läks ilma suuremate viperusteta. APS-i registris märgitakse sordi taha aretaja ja registreerija, nt Savisaar/Vartla.

Kõik viis sorti on valgeõielised pojengid (Paeonia lactiflora).

1. ’Benita’

Eesti esimese registreeritud sordi aretas Sulev Savisaar. Seemik on saadud sordi ’Westerner’ (Bigger, 1937) isetolmlemisest. Esimest korda õitses see 2015. ja paljundati 2019. aastal. Sordil on valge lõhnav täidisõis, mis kasvatab südamikku ilusa koheva krooni. Kõlutolmukatest (staminoodid) tekkinud madal kollane vöö selle ümber jätab mulje, nagu oleks suure õie sees veel teine, väiksem. Kroonlehtedel on märgata purpurseid märke. Emakad puuduvad, kuid õietolm on elujõuline. Õie läbimõõt on 15 cm, puhmiku kõrgus 100 cm. Väga rikkaliku õitsemise korral vajab toestamist.

’Benita’ nimi on pandud minu vanaema Benita Rannala järgi, kelle aias ma kasvasin ja kes pärandas mulle lillekasvatuse pisiku ja teadmised. Tahtsin sellega teda tänutundes meenutada ja jäädvustada oma imelist lapsepõlve vanavanemate lilleaias. ’Benita’ kasvab ka Soomes Kotka parki rajatud pojengipeenras, kuhu Sulev Savisaar on kinkinud veel teisigi oma uusi sorte.

2. ’Toivo Kurmet’

See sort on Sulev Savisaare siiani kõige tuntum ja ihaldatum aretis. Saadud 2002. aasta ’Akroni’ (Krekler, 1962) seemnekülvist, nimi pandi 2011. aastal. Säravpurpurse Jaapani tüüpi õie läbimõõt on 16 cm. Õie südamikus asetsevatel punastel kõlutolmukatel on kontrastsed kuldkollased servad. Tänu kõrvalõitele õitseb kaua. Puhmik on 85 cm kõrgune, toestust ei vaja. Sort sai nime Sulev Savisaare hea sõbra, aiandushuvilise ja pojengikoguja järgi.

3. ’Loviise’

Sordi vanemad on teadmata. Seemik õitses esmakordselt 2016. aastal, paljundati 2019. Kerge aroomiga purpurlilla lihtõie läbimõõt on 15 cm. Pikad kroonlehed on sälkudega. Õie keskel on omapärased, tumepunaste suudmetega mustjaspunased emakad. ’Loviise’ on viljakas kahtepidi: annab nii idanemisvõimelisi seemneid kui ka tolmeldamiseks kvaliteetset tolmu (võib olla nii isa kui ema). Peenras paistab silma erakordse särava värvi tõttu. Hea kasvukõrgus (80 cm), ei vaja tuge.

4. ’Puntratants’

Lõhnavate kobarõitega sort on saadud ’Velma Atkinsoni’ vabast tolmlemisest. Esimest korda õitses 2017. aastal. Roosade lihtõitega, peaõie läbimõõt on 20 cm. Annab idanemisvõimelisi seemneid ja ka tolmeldamiseks kvaliteetset tolmu. Puhmik on 85 cm kõrgune ja vajab kobarõite tõttu toestamist.

’Puntratants’ on registreeritud viiest sordist kõige uuem. Tema nime kohta oli mitmeid ettepanekuid, sest taheti iseloomustada sellist kobaras õitsemist, kus kõik õied avanevad korraga. Eestlastel on üks rahvalik naljatants, mida kutsutakse puntratantsuks. Leiti, et see nimi sobib hästi ka uuele sordile. Eelmisel aastal pälvis see Mädapea mõisa pojenginäitusel neljanda koha.

5. ’Mõisaproua’

Sort on saadud ’Velma Atkinsoni’ vabatolmlemisest. Õitses esmakordselt 2017. aastal. Roosakaslillade kroonlehtedega Jaapani tüüpi õie läbimõõt on 16 cm. Aprikoosivärvi kõlutolmukad moodustavad tiheda madala südamepoolkera, mis annab õiele tema omapära ja kordumatuse. Varrel on 1–4 kõrvalpunga, mis tagavad pika õitsemise. Puhmik on 95 cm kõrgune, toestust ei vaja.

Sulev Savisaar pani sordile nime juba 20. augustil 2019. aastal Mädapea mõisa omaniku, pojengipäevade korraldaja ja pojengielu edendaja Marika Vartla tunnustamiseks. Aitäh selle suure autasu eest! 2020. aastal sai sort Mädapea mõisa pojenginäitusel kolmanda koha.

Vaatame ka naabrite aeda

Leedul on APS-i registris 17 sorti. Kaunase botaanikaaed registreeris mullu oma esimese sordi ’Estonian Snow’ (Arunas Balsevičius, 2023). Miks selline nimi? Nad põhjendasid seda väitega, et kui meie oma külaskäigul ei oleks nii väga kiitnud seda imelist valget lihtsat õit, mis nägi välja nagu lumine „keerukuju”, siis nad poleks 2023. aastal üldse midagi registreerinud. Nii saimegi olla osalised ja kaasa aidata nende sordivalikul. Kahjuks tehti aga APS-i registris väike viga ja märgiti sordi kodumaaks Eesti. Loodame, et see saab kiiremas korras parandatud.

Leedust on APS-i registrisse ka varem sorte jõudnud. 1947. aastal said kirja aretaja Ona Skeivienė loodud ’Virgilijus’, ’Freda’, ’Professor Grybauskas’ jt. Aretaja Puidocas Pranciskus registreeris 2018. aastal sordi ’Lietuvos Ateitis’ ning edaspidi veel teisigi. Reda Macijauskienė sort ’Remigijus Gricius’ sai kirja eelmisel aastal.

Läti pojengikasvatajad ei ole registreerinud seni ühtegi sorti.

Soomel on registris üks sort – ’Alkaja’. Rea Peltola tegi selle ära 2020. aastal, andes ka meile Eestis tõuke lõpuks tegutsema hakata.

Poolal on registris kaks sorti: Ewelina ja Stefania Wajgerti loodud ’Mint Delight’ ja ’Cortina’ jõudsid sinna eelmisel aastal. Eesti aedades on tuntud Poolast pärit ’Ewelina’, kuid registrisse seda kantud ei ole.

Eesti pojengid maailmaareenil

Kaeva lehed hoopis mulda

Varjuaia varjundid

Kääritöö ootab tegemist