Hingedepäeva kombed: kuidas vanarahvas lahkunud esivanemaid koju ootas?

Hingedepäev on kristlikus kalendris surnute mälestuspäev, mida tähistatakse igal aastal 2. novembril. Selle tähistamine kinnistus kirikukalendris keskajal ning Eestis põimus tähtpäev juba varem tuntud hingedeaja traditsioonidega.

Hingedeaeg oli Eesti rahvakalendris sügisene periood, mil austati lahkunud esivanemaid ja oodati nende hingi koju. Selle täpne kestus erines piirkonniti. Mõnel pool algas hingedeaeg juba pärast mihklipäeva ehk 29. septembrit, teisal peeti seda oktoobris või novembris, sageli enne mardipäeva.

Vanarahvas uskus, et hinged tulevad koju

Esivanemate uskumuste kohaselt muutus hingedeajal piir elavate ja surnute maailma vahel õhemaks. Usuti, et lahkunud pereliikmed võivad tulla oma endist kodu külastama.

Hingede saabumist oodati ja nende vastu püüti olla külalislahke. Mõnes piirkonnas kaeti hingede jaoks laud ning jäeti neile süüa. Toitu võidi panna tuppa, sauna või toa peale. Peremees ja perenaine kutsusid lahkunud esivanemaid nimepidi sööma ning palusid neilt kaitset kodule, põldudele ja kariloomadele.

Hingedeaja lõpus tänati hingi külaskäigu eest ja saadeti nad sümboolselt tagasi.

Kõik need kombed ei olnud siiski üle Eesti ühesugused. Rahvapärimuses leidub palju piirkondlikke erinevusi ning hingede vastuvõtmise viis sõltus kohalikest tavadest.

Hingedeajal tuli hoida vaikust

Vanarahvas pidas hingedeaega vaikseks ja rahulikuks perioodiks. Usuti, et lärmakad tegevused võivad lahkunute hingi häirida.

Seetõttu välditi mõnel pool valju naermist, kisamist ja kärarikkaid töid, näiteks puude lõhkumist. Samuti võidi loobuda villa ja lõngaga seotud töödest, sealhulgas ketramisest.

Hingedeajaga seostati ka sügiseseid ilmaolusid. Pimedat, udust ja vaikset ilma peeti hingedeajale iseloomulikuks.

Need uskumused näitavad, kui tähtsal kohal olid esivanemate austamine ja lahkunute mälestamine Eesti vanemas rahvakultuuris.

Miks süüdatakse hingedepäeval küünlaid?

Tänapäeval on hingedepäeva kõige tuntum komme küünalde süütamine lahkunud lähedaste mälestuseks.

Kuigi hingedepäeval on sajanditepikkune ajalugu, levis komme süüdata 2. novembril koduakendel ja kalmistutel mälestusküünlaid Eestis laiemalt 1990. aastatel.

Küünlavalgus sümboliseerib tänapäeval mälestust, austust ja sidet lahkunud inimestega.

Paljud inimesed külastavad hingedepäeval kalmistuid, korrastavad haudu ning süütavad lähedaste mälestuseks küünla. Teised teevad seda kodus, asetades küünla aknalauale või lauale.

Hingedepäeva tähistamine ei eelda siiski kalmistule minekut. Mälestada saab ka neid lähedasi, kelle hauad asuvad kaugel või kelle viimne puhkepaik pole teada.

Kuidas hingedepäeva tänapäeval tähistada?

Hingedepäeval ei ole kindlaid reegleid ning iga inimene saab seda tähistada endale sobival viisil.

Üks võimalus on süüdata kodus küünal ja võtta hetk lahkunud lähedaste meenutamiseks. Samuti võib vaadata vanu perepilte, rääkida lastega esivanematest või meenutada koos perega mõnda armsat inimest ja temaga seotud mälestusi.

Hingedepäev võib olla ka hea aeg külastada kalmistut. Sügisel tasub hauaplatsilt eemaldada langenud lehed ja närtsinud lilled ning viia jäätmed selleks ettenähtud kogumiskohtadesse.

Kes soovib vanu rahvakombeid meeles pidada, võib katta perele ühise õhtusöögilaua ning rääkida söögi kõrvale lugusid lahkunud sugulastest. Nii saab vanale esivanemate mälestamise traditsioonile anda tänapäevase tähenduse.

Oluline pole tähistamise viis, vaid võimalus võtta igapäevaste tegemiste kõrval aega meenutamiseks.

Eesti rahvapärimuses oli hingedeaeg tihedalt seotud kodu, perekonna ja esivanemate austamisega. Tänapäevane hingedepäev keskendub eelkõige lahkunud lähedaste mälestamisele.