Kui toksida Google’isse märksõna „kartuliroos”, tuleb vastuseks hulgaliselt juhiseid-õpetusi ja uhkeid pilte, kuidas spetsiaalsete töövahendite abil kartulimugul kenasti roosiks kujundada – lustakad vigurid käivad ikka kokakunstiga koos.
Seda, et kartuliroos on hoopis kurdlehise kibuvitsa Rosa rugosa rahvapärane nimi, teavad vähesed.
Hilissuviseid uhkeid kartulimugulaid meenutavate oražikaspunaste viljadega kibuvitsa kohtame liivastel aladel ja mererannas, kus ta näib olevat nii kodune, omamaine taim. Paraku pole ta seda mitte.
Tulnukas on pärit Ida-Aasiast – Hiinast, Koerast, Jaapanist. Euroopas hakati teda ilutaimena kasvatama kõigepealt Inglismaal, aastal 1825 jõudis ta Tartu botaanikaaeda.
Kurdlehine kibuvits kasvab võrdselt hästi nii päikeselises kui ka osaliselt varjus kasvukohas. Pinnase suhtes on ta üsna leplik – ta kasvab edukalt isegi toitainetevaeses liivases pinnases.
Põõsas kasvab kuni 1,5 m kõrguseks. Sellel on iseloomulik püstine ja põõsjas väljanägemine. Taime tüvi on kaetud tihedalt okastega. Lehed koosnevad 5–9 väiksemast nahkjast ja kortsus osalehest.
Tegelikult on ju võõrliigid ehk tulnukad ka sirelid, jasmiinid, pojengid, floksid… Kõik need teada-tuntud taimed, kes kasvasid n-ö vanaema aias. Inimene on üks kummaline olend, kord on võõras oma, kord vaenlane – sõltuvalt sellest, kui ilus või kasulik juhtub tulnukas tema arvates parasjagu olema.
