Enamik meist ei tea, kui ohtlik või ohutu on kokkupuude ravimite ja kemikaalidega ning millisest kogusest peale läheb ohu piir. Kust siis nõu saada?
Eestis tegutseb terviseameti juures mürgistusteabekeskuse infoliin 16662, kus eriväljaõppega õed nõustavad nii elanikkonda kui ka tervishoiutöötajaid mürgistuste esmaabi ja ravi asjus.
Keskuse statistika näitab, et suurem osa kokkupuuteid mürgiste ainetega toimub inimeste kodudes. Umbes pool kannatanutest on koolieelses eas lapsed, nendest omakorda pool kuni kolmeaastased põnnid.
Kuna väikelastel käib ümbritsevaga tutvumine peost-suhu-meetodil, siis kõik, mida täiskasvanud pole eest ära pannud, jõuab uudishimuliku maailmaavastaja suhu. Seega põhjustavad enamiku mürgistusi kodudes leiduvad tavalised olmekemikaalid, ravimid ja toataimed.
Kohe tuleks juua
Mürgise aine allaneelamisel tuleks alustada suuõõne ülevaatusest ja loputamisest – nii eemaldame sinna jäänud mürgi. Kemikaalide korral näeme ka, kas limaskestale on tekkinud punaseid või valgeid kahjustuslaike, mis viitavad selle söövitusele. Kui suus on paista limaskestakahjustusi, võib kahtlustada, et allaneelatud aine on kahjustanud ka seedekulglat.
Kui tegemist oli kemikaaliga, peaks järgmine tegevus olema selle lahjendamine. Olenemata pH-st ärritab organismi igasugune kemikaal ja seda peaks võimalust mööda lahjendama, et seedetrakti ärritust vähendada. Lahjendamiseks tuleb kannatanule anda juua:
* lapsele 15 ml kehakaalu kilogrammi kohta;
* täiskasvanule kokku maksimaalselt 240 ml.
Kõige paremini sobib tavaline vesi, kuid lastele võib anda ka mahla või midagi muud maitsvat – peaasi, et ta nõustub jooma. Siiski peaks vältima mullijooke, milles sisalduv süsihappegaas kiirendab mürgise aine imendumist ja venitab niigi kahjustada saanud seedekulgla limaskesta, suurendades sellega mulgustumise ehk perforatsiooni võimalust.
Kindlasti ei peaks esile kutsuma oksendamist, ükskõik kas koduse maoloputuse või lihtsalt liiga suure koguse vee jootmisega. Miks? Sest oksendades liigub ärritav või söövitav kemikaal veel kord mööda söögitoru üles-alla, süvendades seal kahjustust, ja võib sattuda ka hingamisteedesse, kahjustades kopsu.
Viimase aja uurimustes on maoloputus tunnistatud vähe tõhusaks, mistõttu arstid kasutavad seda ainult erandkorras. Eriti ohtlik on kodune maoloputus väikelastele, sest sellist protseduuri tehes puudub ülevaade lapse vedelikutasakaalust ja maoloputus võib kaasa tuua raskeid tüsistusi.
Appi tuleb aktiivsüsi
Mürgistuse korral tuleks võimalikult kiiresti, soovitatavalt esimese tunni jooksul, võtta aktiivsütt, mis seob hästi paljusid aineid. Pika toimeajaga ravimite või enterohepaatilises ringes (soolest imendunud ainete eritumine maksast koos sapiga tagasi soolde) korduvalt seedekulglat läbivate ainete korral on abi ka söe hilisemast ja korduvast võtmisest.
Aktiivsöest on kasu, kui seda tarvitada õiges koguses:
* lapsele 0,5–1 grammi kehakaalu kilogrammi kohta;
* täiskasvanule kokku 50 grammi.
Tavaline söetablett sisaldab ainult 250 mg ehk 1/4 grammi – seega on mugavam kasutada pulbrina müüdavat aktiivsütt, mille kogused pakendis on suuremad ja mida neelamise hõlbustamiseks saab segada kas vee või laste jaoks mõne neile maitsva vedeliku, näiteks jogurti või mahlaga. Söega seotud aine ei imendu organismi ja väljub ohutuna.
Enne aktiivsöe võtmist tasuks siiski mürgistusinfoliinist üle küsida, kas süsi ikka ainet seob ning kas selle kogus on üldse ohtlik ja vajab sekkumist. Näiteks kui inimene võtab kogemata topeltannuses väljakirjutatud ravimit, siis tavaliselt see mürgistust esile ei kutsu ja ravi ei vaja.
Süsi ei seo kindlasti petrooleumitooteid, alkoholi, söövitavaid aineid, rauda ja liitiumi. Nende korral on vajalik kemikaalide lahjendamine, sümptomaatiline ravi ja rauamürgistuse ravis ka antidoodi (vastumürgi) manustamine. Ka ei tohi üritada kodus aktiivsütt anda teadvushäirega inimesele, kes ei püsi ärkvel ega suuda korralikult neelata, sest sedasi satuks söepulber hingamisteedesse ja põhjustaks seal keemilist kopsukahjustust. Sellisele kannatanule manustavad sütt sondi kaudu ainult meedikud.
Loputa voolava vee all
Nahale sattunud kemikaali korral tuleb kahjustatud piirkonnalt eemaldada riided ja loputada nahka voolava vee all vähemalt 15 minutit. Kui kannate kontaktläätsi, tuleb need enne silmade loputamist kindlasti ära võtta.
Tähtis on teada aine pH-d, mis näitab, kui kahjustav see kudedele on. Ained, mille pH on väiksem kui kaks, on söövitavad happed; ained suurema pH-ga kui 11,5 aga söövitavad alused. Mõlemad tekitavad nahal ja limaskestadel keemilist põletust, kusjuures hape söövitab kohe, aluseline söövitus kujuneb aeglasemalt, kuid on sügavam. Söövitavate pH-dega ainete vahele jäävad need, mis nahka ja limaskesti ärritavad.
Kui silma sattus ärritav aine, piisab 15-minutilisest loputamisest; söövitava aine korral tuleb loputada voolava veega 30 minuti jooksul ja teha seda pärast aine silma sattumist nii kiiresti kui võimalik. Kui ollakse kusagil väljas ja kraanivett pole võtta, võib kasutada ka pudelivett.
Tähtis on kahjustav aine kiiresti ohutuks teha. Seega ei tohi loputamist edasi lükata ka kiirabisse helistamise ajaks või arsti juurde sõitmiseks, muidu tuleb silmaarstil ravida juba väljakujunenud keemilist põletust. Õigeaegse loputamisega on võimalik kahjustus ära hoida.
Kui siiski tekivad põletushaavad nahal või valu ja pisaravool silmas ei lakka, tuleb pöörduda arsti poole.
Kindlasti ei tohi proovida keemilisi aineid nahal neutraliseerida ainega, mis kutsub esile vastupidise reaktsiooni, sest happe-aluse reaktsiooni käigus vabanevad soojus ja hapnik, mis niigi kahjustatud piirkonda veelgi ärritavad.
Allikas: Kodutohter
Mürgistest taimedest ja kokkupuute tagajärgedest nendega loe siit.
