Kõige lokilisemad oksad ja vonklevad võrad
Jüri Annist
Paraku on keerdremmelgas natuke külmakartlik. | Shutterstock

Keerdus okste graafika tuleb talvise, raagus aia taustal kaunilt esile.

Talvises lehetus aias köidavad tahes või tahtmata pilku vinkadi-vonkadi kulgevad oksad. Näib, nagu võrsed ei suudaks otsustada, millises suunas edeneda, ja pööravad otsivalt kord paremale, siis vasakule, seejärel hoopiski alla või hoogsalt ülespoole. Tuntumad usjate okste kasvatajad on teadagi pajud, aga ka sarapuud.

 

Remmelgad ehk pajud
 

Meie aias on üks veesoonte ristumise koht. Valdav osa aiataimi ei suuda seal üle paari aasta vastu pidada. Lõpuks sai sinna istutatud keerdremmelgas Salix × erythroflexuosa või ka S. × sepulcralis ‘Erythroflexuosa’. Tema tundis ennast veesoonte ristteel imehästi ja kasvatas suvega valmis pea pooleteisemeetrise läbimõõduga igatpidi pusas okstega kera. Kuna võrsete koor oli erkoranž, siis nägi sassis kera valendava lume taustal üsna abstraktsionistliku kunstiteose moodi välja.

Paraku on keerdremmelgas natuke külmakartlik ning kevadel pidi ta oma eelmise aasta oksastiku talve saagiks jätma ja alustama uute võrsete kasvatamist. Ehk teisisõnu: keerdpaju oli sunnitud taanduma püsilille staatusesse.

Hoopis sitkemad on Venemaal aretatud hübriidsed pajud, kes on sortidena registreerimata ja saanud endale vaid leppenimed ‘Ural 1’, ‘Ural 2’ ja ‘Ural 3’. Kõik nad kasvatavad vonklevaid oksi. Erinev on lehtede laius ja võrsete vonksude amplituud. Kaks esimest sirguvad aegamööda kuue meetri kõrguseks põõsasjaks puuks, viimane jääb neist poole madalamaks.

Meil oli ‘Ural 2’ taimele pakkuda üsna lahja mullaga tuuletõmbeline kasvukoht. Ta on sellega leppinud ja sirgunud kenaks kolmemeetriseks kaharaks põõsaks. Talved pole temast jagu saanud ja ta on ka omaks võtnud fakti, et aeg-ajalt peab ta oma kriukalikke oksi lilleseadete tarvis loovutama. Paraku küll ei saa nimetet „kolmikõed” uhkustada sedavõrd värvika koorega nagu keerdremmelgas, aga aiaveidriku koha kannavad nad välja küll.

Kirjeldatud pajud vajavad pigem niiskemat pinnast. Nende kasvukoht ei peaks olema ülemäära varjuline. Vajaduse korral aitab pügamine neil saleneda. Nende paljundamine on lihtne, sest pistoksad võtavad kergesti juuri alla.

 

Sarapuud
 

Kui keerdoksalised pajud näevad ka suvel üsna fotogeenilised välja, siis hariliku sarapuu Corylus avellana  L. ‘Contorta’ kohta seda küll väita ei saa. Tema suured lehed hoiavad imelikult kronksu ja katavad vonkleva oksastiku pea täielikult vaatleja pilgu eest. Näib, et kohe-kohe lahkub täiesti põdur ‘Contorta’ paradiisiaeda. Tegelikult on ta aga hea tervise juures ega kavatse kuhugi siirduda. Tema tähetund saabub talvel, kui elegantselt kõverdunud oksad lehekardina tagant nähtavale pääsevad.

Kevadet tervitab sarapuu pikkade isasurbade efektse etteastega. Emasõisi tuleb, prill ninal, väga tähelepanelikult otsida. Nendeks on tillukesed rohelise leheseelikuga roosad tutikesed.

Hoopis haruldasem on sarapuusort ‘Red Majestic’. Tema keerdus oksad on suvel peitunud rusket värvi lehtede alla. Paraku on needki näotult kortsus.

Sarapuudele meeldib kergelt aluseline, parasniiske ja viljakas pinnas. Nätskes ja liigniiskes pinnases nad kasvada ei taha. Päikeseline kasvukoht on parim, aga nad on nõus leppima ka kerge varjuga. Sarapuudegi võra saab kääridega vormida. Kui leiad keerdus okste seast mõne sirge, siis lõika selline „väärarend” kohe välja. Kirjeldatud sarapuusorte paljundatakse pookimise teel.

 

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid