Pakasekangas on õhukest vatiini meenutav materjal, millega on mugav kaitsta eelkõige ronitaimi: väänroose, õues kasvavaid külmaõrnu viinapuid jm. Ka peenraroosidele ja väiksematele külmaõrnadele puudele-põõsastele on seda lihtne hädaolukorra tekkides peale sättida. Käreda külmaga kulub pakasekangas ära potielupuude kaitsmiseks: mähi kangas ümber anuma, sest muidu külmuvad juured ära. Lisaks külmale kaitseb kangas ka jäise tuule eest, mis suurendab märkimisväärselt külma mõju.

NB! Sooja hoiab vaid kuiv kangas, läbivettinud ja ka jäätunud materjalist enam kasu pole. Pakasekangas ei päästa ka siis, kui juured on kaitsmata.

Kui vaprad on roosid? 
 

Kui sa muldasid roosid sügisel vähemalt 25 cm kõrguseni, elavad nad tavalise lumega talve edukalt üle. Kui külma on 18–22 kraadi, hävib põõsas kuni mullapinnani, kuid uinuvate pungade varal kevadel taastub. Õisi näeb siiski kümmekond päeva hiljem.

Piisav soojustus roosidele on 20 cm paksune kohev lumevaip, sest selle all ei lange temperatuur pinnases alla −12 °C. Aga kui lund ei ole ja kraadiklaas püsib

nädala jagu alla −15 °C, siis ei suuda soojustav mullakuhi juurekaela ümber enam pookekohta külmumise eest kaitsta. Kui väljas paugub lausa 25-kraadine pakane, külmub maapind kuni meetri sügavuselt ja siis võivad ka mullatud roosid hukkuda.

Kuna meie talveilm on väga tujukas, tuleb teehübriid- ja floribundroosid, Kordese roosid, suureõielised väänroosid ja lõuna poolt pärit korduvõitsevad sordid lisaks muldamisele ka katta.

Seevastu kurdlehine, näärelehine jt meil looduslikult kasvavad liigid on karmi talveilmaga kohanenud. Ka pargiroosid on üsna külmakindlad: katmata olles taluvad nad kuni −25 °C. Nemad seega talvekatet ei vaja.