Kuidas Soome on taganud eluasemete kättesaadavuse ja mida meil naabritelt õppida?

Lahendused eeldavad riigi ja omavalitsuste järjepidevat koostööd, uute eluasemevormide loomist üüri ja omandi kõrvale ning toimivaid rahastusmehhanisme.

Eluaseme kättesaadavus on muutunud keskseks probleemiks nii Eestis kui ka laiemalt Euroopas. Eesti Arhitektide Liidu töögrupp uuris Helsingi praktikat, poliitikat ja ruumilisi  lahendusi, mis aitavad seal hoida oma kodu soetamise võimaluse kättesaadavamana.

“Soome eluasemepoliitika tugevus peitub selle pikaajalises ja süsteemses ülesehituses. Alates 1950. aastatest on riigi toel rajatud üle miljoni eluaseme ning eluasemete arendamine on olnud järjepidev osa nii sotsiaal- kui ka majanduspoliitikast,” kommenteerib Eesti Arhitektide Liidu president ja töögrupi liige Aet Ader.

Soome riik panustab eluasemepoliitikasse ja praktilistesse lahendustesse märkimisväärselt – 2025. aastal ulatus riigi panus ligikaudu 3%-ni riigieelarvest. Keskne roll on finantseerimismehhanismidel, nagu intressitoetusega laenud, garantiid ja investeeringutoetused.

“Oluline osa süsteemist on ka riigi ja omavalitsuste koostöömehhanism ehk kokkulepe, mis seob elamuehituse, maakasutuse ja transpordi arendamise ühtseks tervikuks. See aitab tagada, et eluasemearendus ei toimu killustatult, vaid toetab tervikliku riigi arengut,” selgitab töögrupi juht Eneli Kleemann.

Mitmekesine eluasememudel hoiab linna tasakaalus

Helsingi eluasemepoliitika keskmes on nn “Helsinki mix” – erinevate eluasemevormide tasakaalustatud kooslus. Uutes arendustes kombineeritakse turupõhiseid eraomanduses kortereid, turuhinnaga üürikortereid, riigi toetatud üürikortereid ning vahevorme, nagu kasutusõigusega eluasemed.

“Selline lähenemine aitab vältida linnaosade sotsiaalset kihistumist ning tagab, et erineva sissetulekuga inimesed saavad elada samades piirkondades,” selgitab töögrupi teine juht Helena Männa.

Tema sõnul mängivad märkimisväärset rolli ka linna enda eluasemeettevõtted. Näiteks Helsingi üürimajade süsteem ehk HEKA pakub üürikortereid, mille hinnad on 20–50% turutasemest madalamad. HITAS-mudel võimaldab müüa kortereid hinnaregulatsiooni kaudu turuhinnast soodsamalt ja kasutusõiguse mudel HASO võimaldab pakkuda taskukohaseid kasutusõigusega eluasemeid.

Soomes on elamuarenduse keskmes kvaliteet ja kestvus: hooneid projekteeritakse elukaarepõhiselt, et tagada nende kvaliteet, vastupidavus ja pikaajaline kasutatavus. Elamute juurde planeeritakse tavapäraselt ka ühiskasutatavad ruumid – saunad, pesuruumid, jalgrattahoidlad ja ühised puhkealad –, mis parandavad elukvaliteeti ning võimaldavad korteripindu efektiivsemalt kasutada.

Mida võiks Eesti teha teisiti?

Eesti Arhitektide Liidu töögrupi hinnangul vajab Eesti selgemat ja terviklikumat eluasemepoliitika raamistikku. Positiivsena tuuakse esile, et nii riik kui ka Tallinna linn on vastavad uuringud tellinud ning riiklik eluasemepoliitika dokument on koostamisel. Oluline on, et probleemi teadvustatakse ning vajalikud meetmed jõuaksid nii omavalitsuste, arendajate kui ka tellijate igapäevapraktikasse.

Ühe võimalusena nähakse Soome eeskujul riigi ja omavalitsuste vaheliste pikaajaliste koostöökokkulepete loomist, stabiilsete rahastusmehhanismide arendamist, taskukohaste üürikorterite pakkumise laiendamist ning vahevormide (nt kasutusõigusega eluasemed) kujundamist turupõhise üüri ja omandi vahele.

“Sellised lahendused aitaksid mitmekesistada eluasemeturgu ning pakkuda alternatiive neile, kellele tänane turg jääb kättesaamatuks,” selgitab Kleemann. “Eluasemepoliitika on strateegiline küsimus ning eluaseme kättesaadavust ei saa käsitleda üksikute meetmetena. See peab olema osa laiemast ruumilise arengu strateegiast.”

Toimiv süsteem eeldab Kleemanni sõnul riigi, omavalitsuste ja planeerijate tihedat koostööd ning järjepidevat poliitilist tahet. “Eestis tähendab see vajadust siduda eluasemearendus senisest selgemalt ruumilise planeerimisega ning määratleda riigi ja omavalitsuste roll eluasemete kättesaadavuse kujundamisel,” lisas ta.