Lõpp tuleb nii või naa. Kümme võimalikku maailmalõppu

Jari Mäkinen
Maakera poolt vaadates toimub totaalne häving umbes 1,2 miljardi (arvu täpsuses võib küll kahelda) aasta pärast, kui Päike muutub meile talumatuks. | Tehnikamaailm

Kõigele saabub kord lõpp, ka maakerale ja kogu ilmaruumile. On siiski üpris tõenäoline, et praegune inimkond ei pea maailmalõppu kogema. Kuid ükskord see toimub – ainult kuidas? Selleks on 10 võimalust.

Esialgu visake hirmumõtted nurka: siiani on kõik sellised ennustused jooksnud  sajaprotsendiliselt tühja. Siiski võiks ja peaks võimalikust maailmalõpust mõtlema, sest tegelikult on olemas mitmeid tõsiseid ohte, mis rohkem või vähem meid ähvardavad. Kuid näiteks kliima muutumist saab inimkond hea tahtmise korral ise mõjutada. See on kõigist järgnevalt jutuks tulevaist põhjustest ka tõenäolisim, kui tuumasõja oht kõrvale jätta.
 

Kokkupõrge meteoriidiga

Maakera on ajaloo jooksul kosmosest pommitatud paljude eri suurustes meteoriitidega. Tõenäoliselt dinosaurustele saatuslikuks saanud põmakas 65 miljonit aastat tagasi oli vaid sääsepirin võrreldes pauguga, mis 250 miljonit aastat tagasi pühkis planeedilt kogu elu. Kilomeetrise läbimõõduga kosmosepomm põhjustaks probleeme kogu maakerale, kümnekilomeetrine oleks ohtlik kõigile eluvormidele. Kui dinosaurustele  saatuslikuks saanud kokkupõrge toimuks nüüd, oleks inimkond otse öeldes suures jamas. Elu kui selline ju säiliks, sest rotid, süvamereelukad või vähemalt bakterid ja teised lihtsamad eluvormid on küllalt sitked toime tulema ka kõige raskemates oludes.

Suurim Maale langeva meteoriidiga kaasnev probleem oleks kokkupõrkest atmosfääri paiskuv tolm ja võimalik suitsusaaste. Need põhjustaks kliima kiire ja järsu muutuse, mis võiks viia ökosüsteemi kokkukukkumiseni.
Õnneks oleme nüüd jõudnud sellise tasemeni, et võime aina tõenäolisemalt õigel ajal märgata suurt hävingut põhjustada võivaid taevakehi Päikesesüsteemis ja kaugemalgi. Siiani ei ole leitud ühtegi, mis oleks kokkupõrkekursil meie maapalliga. On küll ju võimalik, et ikkagi mõni selline äkki kusagilt välja ilmub, nagu 2017. aasta oktoobris avastatud Oumuamua (ca 230 x 35 m pinnaga õhuke känkar, kiirus umbes 91 800 km/h), kuid karta nende poolt maailmalõppu on asjatu närvikulu. Universumis õnneks ruumi jätkub.


Tuumasõda
 

Inimene on võimeline enesetapuks. Inimkond samuti. Maailmas on ikka veel nii palju  tuumarelvi, et nende täiemõõduline kasutus tooks peale ülisuurte otseste kahjustuste kaasa ka tuumatalve.
Suitsu ja tolmu poolt kaotatud päikesepaiste tooks kaasa talve – kogu floora vististi hävineks, aga see tähendaks ka fauna kadumist. Elu võib-olla siiski ei kaoks, kuid inimkonna toimetulemise teeks need olud väga raskeks.


Supervulkaani purse

Maakeral on palju supertulemägedeks kutsutavaid vulkaane, mille purse viiks tuumatalvega sarnase katastroofini. Purskeala ümbruses oleks totaalne häving sadade kilomeetrite ulatuses ja tuhka ning kive võiks kaela langeda isegi tuhande kilomeetri kaugusel. Peale purset liikuma hakkav tuhapilv annaks meie kopsudele samasuguse paugu nagu Islandi Eyjafjallajökull lennukite mootoritele.

Geoloogide arvates tabab meie jalgealust maad keskeltläbi sajatuhandeaastase intervalliga selline purse, mis tekitab kraatri läbimõõduga 50 kilomeetrit ning paiskab välja umbes 450 kuupkilomeetrit magmat. Seda on raske ette kujutada, sest see on umbes 500 korda võimsam kui Pinatubo purse 1991, mida oli tunda poolel maakeral.

Viimane superpurse toimus umbes 69 000–77 000 aastat tagasi, kui Indoneesias Sumatra saare põhjaosas lendas taevasse Toba-nimeline mägi. Praegu on purskekohas 100 kilomeetrit pikk ja 30 lai järv. See on siiani viimane massihävingut põhjustanud purse. Oletatakse isegi, et see võis põhjustada muutusi inimkonna rassilises koosseisus.

Supertulemägesid on teisigi, tuntuim neist ehk Yellowstone Californias. Kaunis looduspark tuletab oma olemust pidevalt meelde, saates aeg-ajalt taeva poole kauneid veefontääne ning kõmistades maapinna all. Kuigi viimastel aastatel on maapind Yellowstone’i ümbruses kerkinud, ei oodata seal lähiajal veel uut purset. Selleks võib kuluda kümneid tuhandeid aastaid – aga see võib juhtuda ka homme. Segane seisukoht, eks ole? Asi  on selles, et selliseid suuri purskeid ei ole olnud pikka aega ja seepärast on uue purske ennustamine tõesti raske. Võib juhtuda, et mingit eelhoiatust ei tulegi: suur hulk laavat tungib maapinnale äkki ja saame vaid öelda, et läks nii.


Pandeemia

Pandeemia tähendus kreekakeelsena on üldrahvalik, seega võiks öelda, et see on taud, mis tapab kõik(i). Inimesi ründavatele taudidele on lisaks veel loomi ja taimi ründavad massihaigused.
Loomad on igal juhul pildil seeläbi, et tõenäoliselt saab inimesi ründav taud alguse loomadest, kes nakatavad inimesi, ja muutub lõpuks inimeste vahel levivaks. Ajaloo kõige kohutavamaks pandeemiaks loetakse 1300ndail raevutsenud „musta surma“ ehk katku. See tappis enam kui 75 miljonit inimest ehk peaaegu viiendiku tolleaegsest maakera rahvastikust.

Aga värskem pandeemiajuhtum oli aastail 1918–1920 möllanud hispaania gripp, mis ühe kuuga tappis 8 miljonit, aga kahe aasta jooksul üle maakera kuni 100 miljonit inimest. Võrdluseks: Esimeses maailmasõjas hukkus umbes 10 miljonit inimest. Haiguse põhjustanud H1N1-viirus möllas viimati laiaulatuslikult aastal 2009. Ja siis leidub inimesi, kes ei taha end ega lapsi vaktsineerida!

Toodud näited on siiski tühi-tähi võrreldes sellega, mis võib juhtuda. Maailma  Terviseorganisatsioon WHO on juba aastaid valvel näiteks Ebola- või Marburgi-viiruse poolt põhjustatavate võimalike epideemiate puhuks. Need viirused nakatavad inimesi väga kergesti, tekitades surmavaid veritsustõbesid koos muude kaasnevate tervisehäiretega. Nende vastu on väga raske võidelda, kuna aeg nakatumisest haigestumiseni on väga lühike.
SARS ja teised hingamiselundeid ründavad viirused võivad samuti olla pandeemiate põhjustajateks. Näiteks võib tuua gripi (on ka sigade- ja linnugripp).

Need viirused aina muutuvad ja uuenevad ning karta on, et uued viirused pääsevad  liikuma eeskätt Aasiast, kus elab palju inimesi tihedalt koos ja lähestikku loomade ning lindudega. Nende viiruste mutatsioonid – eriti siis kui muutuvad inimestele nakkavateks – võivad levida kergesti ja põhjustada inimeste surma.
Vaktsineerimine aitab viiruste vastu võidelda, kuid kõigi viiruste ja nende muutunud vormide vastu ei ole kahjuks veel vaktsiine olemas.

 

Päikesepurse

Päike on ju justkui meie vaikne sõbralik kaaslane, kellega koos elamine on nii mugav. Tema olemasolu on ju üldse teinud elu võimalikuks. Kuid vahetevahel Päike turtsatab: tema pinnalt sööstab üllatuslikult ilmaruumi elektriliselt laetud osakeste pilv, mis suurel kiirusel kihutab meid ümbritsevasse ruumi. Tavaliselt maakera magnetväli kaitseb meid nende plasmapilvede eest, kuid teinekord murrab suurem purse läbi ja siis tekivad pooluste lähedal, näiteks ka naabrite juures Soomes ning vahel harva meilgi nõiduslikud virmalised.

Vahel on need pursked pahuramad ja siis on tulemuseks märkimisväärsed magnettormid. Häiritud saavad raadiolevi, satelliitnavigatsioon ja elektriülekandeliinidesse indutseeritakse ülemäärast voolu ning taeva all löövad virmalised tantsu.
Mõned korrad on selline magnettorm olnud vägagi võimas ja on põhjustanud halbu tagajärgi. Värskeim näide on tuua aastast 1989, kui kuus miljonit kanadalast pidid üle elama päikesetormist põhjustatud elektrivoolukatkestuse.

Kõige võimsam registreeritud geomagnetiline torm oli aastal 1859, kui virmalisi nähti isegi Vahemerel. Õnneks ei olnud siis veel praegusaegseid arvuteid, oli vaid telegraaf. Telegraafiliinid hakkasid magnettormi tulemusena edasi kandma elektrivoolu, mille tulemusena kukkusid rivist välja telegraafiseadmed.
Arvamuste kohaselt võib selline rünnak tabada maakera paarisaja aasta tagant. Tõenäosus, et selline tuleb järgneva aastakümne jooksul, on ühe uurimuse kohaselt 12 protsenti. See arv võib olla suurem või väiksem, aga totaalset hävingut see meie maakerale ei põhjustaks.
2012. aasta juulis olime ühele taolisele ohuolukorrale väga lähedal. Päikeselt sööstsid ilmaruumi kaks suurt plasmapilve, mis õnneks läksid Maast mööda. Kui need oleks meid tabanud, maadleksime tagajärgedega ehk siiamaani, kuna elektriülekandevõrgud oleksid hävinud väga paljudes riikides. Tulemuseks oleks olnud ehk kuudepikkused elektrikatkestused, millel omakorda ettearvamatud, kauakestvad mõjud. Sellised häired võivad hävitada arvutid, andmekeskused ning satelliidid. Siit edasi võib igaüks kirjutada oma scifi-filmi stsenaariumi.

Tänapäeval jälgitakse Päikest pidevalt ja sealt lähtuvad osakeste pilved avastatakse õigeaegselt. Samal ajal ei osata praegu eriti ette näha nende poolt kordasaadetava ulatust: täpsem ennustus on võimalik teha alles pool tundi enne seda, kui osakesed tabavad maakera.
Iseenesest on ju ka võimalik, et üks tubli Päikese röhatus pühib meie hapra atmosfääri hoopis minema, aga võtkem seda poolenisti hirmujutuna.


Supernoova või muu oht kosmosest

Tõenäoliselt tabas keskajal maakera kosmosest tulnud gammakiirguse rünnak. See ei olnud nii tugev, et elu oleks tagajärjena lakanud – kaugel sellest –, kuna atmosfäär kaitseb meid üsna hästi, kuid juhtunust räägivad puudesse ning jääkihtidesse vangitsetud haruldased isotoobid.
Kuid kui samasugune impulss või voog tabaks meid nüüd, rikuks see arvatavasti satelliidid ning õhendaks tuntavalt osoonikihti.

On siiski kerge endale ette kujutada sellest palju võimsamat gammaimpulssi, mis sünniks näiteks mustade aukude või neutrontähtede kokkupõrkel meile suhteliselt lähedal, mõnesaja valgusaasta kaugusel. Selline võiks atmosfääri hävitada sedavõrd, et maapinnal oleks elu võimatu. Pealegi võiks see põhjustada  kiiritushaiguse, nagu saadakse tuumapommi plahvatuse tagajärjel.
Maailmaruumis avastatakse üha uusi nõrku gammaimpulsse, nii et nende olemasolus ei kahtle keegi. Samal ajal on teadmata, kui sageli tõesti võimsaid gammaimpulsse sünnib.

Teistest võimalikest meie planeedi hävitajatest saad lugeda oktoobrikuu Tehnikamaailmast!

Sarnased artiklid