Luuviljaliste seemneid kaitseb selline aine nagu amügdaliin, mis laguneb seedekulglas, kusjuures vabaneb ka väga mürgine vesiniktsüaniidhape, mida kutsutakse sinihappeks. Kui organismi satub amügdaliini suures koguses, põhjustab see mürgitust.
Luuviljade amügdaliinisisaldus on isesugune, eriti palju on seda aprikoosiseemnetes (5%), ploomiseemnetes aga kuni 1,8% ja kirsituumades 0,8%. Väga vähe leidub seda ainet ka õuna- ja pirniseemnetes, toomingamarjades, loorberilehtedes ning linaseemnetes.
Amügdaliin säilib luuviljaliste kivides aastaid. Kui mõrumandlis on amügdaliini küllaltki palju, siis magusmandel sisaldab seda ohutult vähe. Amügdaliin on tuntud veel kui kasvajavastane B17-vitamiin, millel arvatakse olevat vähiravis suur tulevik.
Paari-kolme ploomi- või kirsiseemne söömine organismile halba ei tee, mürgituse võivad saada eelkõige lapsed. Ka kompoti või keedise valmistamisel ei teki ohtlikku vesiniktsüaniidikogust, kuna sinihape lendub – sellepärast ei pea enne keetmist ploomi- või kirsikive tingimata eemaldama. Iseasi on see, et kivideta maiust on mõnusam süüa.
Küll aga võib mürgituse saada siis, kui värsketele kividega kirssidele või ploomidele valada peale kuuma siirupit ja neid keetmata süüa. Siis imbub sinihape kompoti sisse ning võib põhjustada iiveldust, oksendamist ja muid nähte.
Kirsid ja murelid
Kirsid ja murelid kuuluvad botaaniliselt ühte perekonda ning neid võiks nimetada vastavalt hapukirsiks ja maguskirsiks. Peale nende kasvab veel metskirss, mille viljad on väikesed, parkainerikkad ja peaaegu mustad ning millel on vett väljutav ja kõhtu lahtistav toime.
Kirsside maitseerinevuse tingib suhkrusisaldus, mis on murelis umbes kolmandiku võrra suurem kui kirsis. Murelid on enamasti helepunased, kirsid aga tumepunased, kuid on olemas ka tumedat värvi viljadega murelisorte.
Kirsis on rohkem aromaatseid ühendeid kui murelis, mistõttu kirsid lõhnavad suurepäraselt, murelid veidi vähem. Murelid on ühed esimestest valmivatest viljadest, kirsid küpsevad tavaliselt pisut hiljem.
On hea teada, et erinevalt murelitest tuleb kirsse korjata küpsena, sest need ei küpse ise edasi. Vitamiinide ja antioksüdantide rohkuse tõttu on kirsid ja murelid kõrgelt hinnatud kodumaised viljad, mis aitavad leevendada paljusid tervisehädasid.
Kirsse süües saame C-, A- ja E-vitamiini ning rauda, vaske, tsinki, kaaliumi, boori ja mangaani, lisaks antotsüaniine ja antioksüdante. Murelid pakuvad antotsüaniine ja antioksüdante rohkem, kirssides aga on ohtramalt A-vitamiini ja kiudaineid.
On leitud, et tsüanidiin võib ennetada mutatsioone, mis põhjustavad vähki. Antioksüdant kvertsetiin aga kaitseb veresoonte seinu. Mida küpsemad kirsid ja murelid on, seda rohkem sisaldavad need antioksüdante.
Toetavad keha võitluses neuroloogiliste haiguste, diabeedi ning rinna-, kopsu-, käärsoole- ja maovähiga.
Antotsüaniinid suurendavad kõhunäärme võimet toota insuliini.
Nii hapu- kui ka maguskirsil on tugev põletikuvastane toime: mõlemad leevendavad kroonilist lihasevalu, artriiti, podagrat ning aitavad kroonilise väsimuse, luupuse ja spordivigastuste korral.
Mõnede katsetega on tõestatud, et tõhus toime saabub juba 20 kirsi söömise järel, kusjuures väheneb kusihappe ja C-reaktiivse valgu tase organismis.
Kirsijook on hea pärast pikamaajooksu lihaste taastumiseks.
Kirsid on hinnatud ajutoit, mis aitab hoida mälu, tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Arvatakse, et kirsid vähendavad südamehaiguste, insuldi ja infarkti riski, ning nagu teisedki puuviljad, aitavad nad tänu suurele kaaliumisisaldusele langetada vererõhku. Kirssides peituv melatoniin rahustab ning annab parema une; neid marju sobib süüa reisil olles ajavööndi muutuse korral.
Rohked kiudained aitavad kinnise kõhu pehmemaks teha. NB! Kirsid-murelid ja nende mahl on vastunäidustatud mao ülihappesuse, ägeda soolepõletiku ja kõhulahtisuse korral.
Ploomid ja kreegid
Ploomidest ja kreekidest saame palju kasulikku: rohkesti kiudaineid, C-, E-, B- ja P-vitamiine ning kaaliumi soolasid. Veel sisaldavad ploomid kaltsiumi, fosforit, magneesiumi ja rauda, mikroelementidest joodi, mangaani, koobaltit ja tsinki. Ei puudu ka eeterlikud õlid ning ühes viljas on alla ühe grammi nii valke kui ka rasvu.
Ploomid ja kreegid on ilmatundlikud. Meie kliimas mõjutavad nende maitset ja kvaliteeti päikeserikkus ning soojus: kui suvi on vihmane, siis pakuvad ploomi- ja kreegipuud vesiseid ja happerikkaid vilju, ning vastupidi.
Ploomid sobivad värskelt söömiseks, neid võib lisada puuviljasalatile. Ploomidest saab keeta maitsva moosi või
želee, teha kompotti või mahla.
Veel võib ploomidest valmistada magushapusid kastmeid, mis sobivad sea-, uluki- ja linnuliha juurde. Magustoitudes saab kirsid asendada ploomidega.
Tugevdavad verd ja sobivad rauavaegusaneemia ennetamiseks, kuna sisaldavad hästi imenduvaid rauaühendeid koos C-vitamiiniga.
Kiudainesisalduse tõttu ergutavad seedimist ja on kergelt lahtistava toimega; sobivad kõhukinnisuse korral.
Nii kiudaine- kui ka pektiinisisalduse tõttu aitavad langetada kolesteroolitaset ning vähendavad skleroosiohtu.
Sobivad kaalulangetajale, kuna 100 grammi ploome annab vaid umbes 55 kilokalorit energiat.
Ergutavad rasvade ainevahetust, mis aitab kehakaalu normis hoida.
Suure kaaliumisisalduse tõttu aitavad kehast välja viia liigset vett ja keedusoola – seega sobivad hästi podagra-, reuma- ja neeruhaigetele.
Veel arvatakse, et ploom teravdab mälu, hoiab organismis tasakaalu ning tõstab meestel potentsi. Antioksüdandid aitavad aeglustada vananemist, vähendab väsimust ja parandab närvisüsteemi tegevust.
