Miks oli mardipäev vanarahvale nii tähtis? Need kombed on tänapäeval paljudele ununenud

Mardipäev on üks Eesti rahvakalendri tuntumaid tähtpäevi. Seda tähistatakse 10. novembril, kuid traditsiooniliselt käiakse marti jooksmas eelmisel õhtul ehk 9. novembril.

Vanarahvale tähistas mardipäev sügistööde lõppu ja talvise elukorralduse algust. Selleks ajaks oli suurem osa põllutöödest tehtud, saak salve kogutud ning kariloomad lauta toodud. Algamas oli aeg, mil tegeleti rohkem tubaste töödega.

Seetõttu ei olnud mardipäev pelgalt lõbus pidupäev, vaid oluline tähis talurahva aastaringis.

Vanarahva jaoks sõltus pere heaolu suuresti sellest, kui hästi õnnestusid põllutööd ja kui palju saaki järgmiseks talveks koguti.

Mardipäeva kombed olid tihedalt seotud uskumusega, et õigete rituaalidega saab kindlustada järgmiseks aastaks hea viljaõnne, karjaõnne ja pere hea käekäigu.

Mardisante ei peetud lihtsalt kostümeeritud külalisteks. Rahvauskumustes seostati neid ka esivanemate hingedega, kes võisid pimedal sügisajal kodusid külastada.

Mardisantide vastuvõtmist peeti heaks endeks. Usuti, et nende õnnesoovid aitavad kaasa talu jõukusele ja viljakusele. Mardisantide ukse taha jätmist peeti seevastu halvaks märgiks.

Mardipäeva nimi on seotud kristliku traditsiooniga, eelkõige püha Martinusega, kelle mälestuspäeva tähistatakse 11. novembril. Eesti rahvakalendris on mardipäev 10. novembril ning selle kommetes on põimunud kristlikud ja vanemad rahvausundilised tavad.

Kuidas vanasti marti joosti?

Tänapäeval käivad mardisandiks peamiselt lapsed, kuid vanemas traditsioonis olid mardisantideks enamasti noormehed ja täiskasvanud mehed.

Mardid riietusid tumedatesse ja vanadesse rõivastesse. Sageli pöörati kasukas pahupidi, määriti nägu tahmaga ning valmistati takust habe või vuntsid.

Eesmärk oli muuta oma välimust nii, et tuttavadki inimesed neid kohe ära ei tunneks.

Mõnikord maskeeruti ka loomadeks, näiteks karuks, hobuseks või sokuks.

Mardisandid moodustasid sageli terve mardipere, kuhu kuulusid mardiisa, mardiema ja mardilapsed.

Mida mardisandid pererahva juures tegid?

Mardisandid liikusid mardilaupäeva õhtul talust tallu. Ukse taha jõudes lauldi ning paluti pererahvalt luba sisse tulla.

Kui pererahvas külalised vastu võttis, algas lustlik etteaste. Mardisandid laulsid, tantsisid, mängisid pilli ja esitasid mõistatusi.

Sageli pandi proovile ka pererahva teadmised ja oskused. Lastelt võidi küsida, kas nad oskavad lugeda või mõne salmi ette kanda. Samuti tunti huvi selle vastu, kas talus on tööd korralikult tehtud.

Kõige tähtsam osa külaskäigust oli siiski õnne soovimine.

Mardisandid soovisid perele rikkalikku viljasaaki, loomadele head tervist ja sigivust ning kõigile majaelanikele õnnelikku aastat.

Mõnel pool visati põrandale herneid või viljateri, mis sümboliseerisid viljakust ja küllust. Tegemist oli uskumusliku kombega, millega loodeti kindlustada järgmise aasta head saaki.

Miks mardisantidele süüa anti?

Pärast laulmist ja õnnesoovimist pakkus pererahvas mardisantidele ande.

Vanasti anti tavaliselt seda, mida talus leidus: toidukraami, näiteks leiba, liha või muud söögipoolist. Mõnikord anti ka raha või muid kingitusi.

Andide andmisel oli sümboolne tähendus. Usuti, et külaliste lahke vastuvõtmine ja neile jagamine aitab tuua majapidamisele õnne.

Kui mardisandid olid oma käigud lõpetanud, koguneti sageli ühiselt pidutsema. Kogutud toidust valmistati pidusöök, lauldi ja tantsiti.

Mardipäev oli seega ka kogukondlik sündmus, mis tõi külaelanikud kokku.

Mida mardipäeval söödi?

Mardipäeva toidud erinesid piirkonniti ja sõltusid sellest, mida taludes oli parajasti võtta.

Söödi näiteks liha, tangu- ja jahutoite ning valmistati erinevaid vorste. Mõnel pool kuulusid mardipäeva juurde karask ja muud küpsetised.

Mardipäevaga seostub ka mardihani, kuid see ei olnud kõigi Eesti taluperede igapäevane piduroog. Haneliha oli ajalooliselt jõukohasem eelkõige jõukamatele peredele.

Toidul oli tähtpäeval oluline koht, sest pärast sügisese saagi kogumist tähistati tehtud tööd ning valmistuti pikaks talveks.

Mille poolest erinevad mardi- ja kadripäev?

Mardipäeva tähistatakse 10. novembril ning kadripäeva 25. novembril. Mõlema tähtpäeva juurde kuulub maskeerumine, laulmine, perest peresse käimine ja õnne soovimine.

Vanemas rahvatraditsioonis seostati mardipäeva rohkem meeste ja põlluviljakusega, kadripäeva aga naiste ning karjaõnnega.

Ka riietus oli erinev. Mardisandid kandsid traditsiooniliselt tumedaid ja rohmakamaid rõivaid, kadrisandid aga heledaid, sageli valgeid riideid.

Mõlema tähtpäeva keskne mõte oli siiski sarnane: soovida pererahvale head käekäiku ja hoida kogukondlikke sidemeid.

Kuidas tähistada mardipäeva tänapäeval?

Kuigi mardipäeva tähendus on aja jooksul muutunud, on paljud vanad kombed säilinud.

Ka tänapäeval võib mardilaupäeval panna selga vanad tumedad riided, valmistada endale maski või habeme ning minna sõprade või perega marti jooksma.

Enne külaskäiku tasub selgeks õppida mõni mardilaul, mõistatus või lühike etteaste. Samuti võiks meeles pidada, et traditsiooniliselt ei käinud mardisandid ainult maiustusi küsimas, vaid tõid pererahvale laulude ja õnnesoovidega rõõmu.

Pererahvas võiks omakorda varuda mardiandideks näiteks õunu, küpsiseid või komme.

Kõige olulisem on aga meeles pidada mardipäeva algset mõtet. See on olnud aeg, mil tänati möödunud aasta eest, sooviti üksteisele õnne ning hoiti elus ühiseid kombeid.