Ravimi all mõistetakse kemikaali või muud ainet, mida kasutatakse haiguste uurimiseks, raviks või ennetamiseks. Nende hulka kuuluvad ka vaktsiinid, kontrastained ning muud (diagnostilised preparaadid. Lisaks toimeaine(te)le võivad ravimid sisaldada säilitusaineid ja teisi abiaineid, mis võivad põhjustada reaktsioone.
Ebasoodsaks ravimreaktsiooniks kutsutakse kahjulikku või halba ravimi toimet annuse korral, mida kasutatakse haiguse vältimiseks, diagnoosimiseks või raviks. Kahjulike toimete teke, nende laad ja mehhanismid sõltuvad peamiselt ravimist, kuid teinekord ka inimesest endast. Ilmneda võib nii allergilisi kui ka mitteallergilisi kahjustusi.
Ilmneb suhteliselt sageli
15–25% inimestel võib tekkida halbu reaktsioone ravimitele; 7–13%-l on reaktsioonid rasked. Ravimiallergiat diagnoositakse 5–6% inimestel.
Ravimite kõrvaltoimeid tuleb naistel ette rohkem kui meestel ning eakatel enam kui keskealistel ja noortel. Eakate ja keskealiste erinevus tuleneb osaliselt sellest, et vanemate inimeste ainevahetus on muutunud ja nad kasutavad samal ajal mitut ravimit.
Väljendub mitmel moel
Ravimist tingitud reaktsioonid varieeruvad kergest lööbest kuni eluohtliku allergilise üldreaktsiooni ehk anafülaksiani. Ülitundlikkusreaktsioon avaldub sagedamini löövetena. Tavalisimad ravimite põhjustatud lööbed on eksanteem (punased laigud), nõgeslööve ehk urtikaaria ja fikseerunud erüteem ehk nahapunetus.
* Eksanteemiga kaasneb makulopapuloosne lööve, mis on tingitud eelkõige ravimist. Lööbe elementide suurus varieerub – nõelatorke suurusest kuni mitme millimeetrini – ja need võivad laatuda (kokku valguda) suurteks lööbepiirkondadeks. Ravimist tingitud eksanteem paikneb tavaliselt üsna sümmeetriliselt keha vasakul ja paremal poolel.
* Nõgeslööve ehk urtikaaria väljendub nahapinnast veidi kõrgemate kupladena – need kas asuvad eraldi või laatuvad suurteks tursealadeks. Lööve muutub ajaga ja kaob tavaliselt 24 tunni jooksul jälgi jätmata.
Urtikaariaga võib kaasneda nahaaluse koe turse ehk angioödeem huultel, sõrmedel või silmade ümbruses. Raskematel juhtudel võib tekkida kõriturse, teinekord ka anafülaktiline šokk.
* Fikseerunud erüteemi korral ilmuvad nahale tugevalt punetavad laigud, mõnikord ka villid. Laike võib olla üks või rohkem, isegi kümneid. Haiguse taas puhkedes tuleb tavaliselt laike juurde, kusjuures samasse kohta uuesti tekkinud laigud on iga korraga järjest tugevamad. Fikseerunud erüteem on märgatav ka pärast lööbe paranemist, sest see jätab endast tumeda, pigmenteerunud jälje.
* Raskemad ravimreaktsioonid on toksiline epidermaalne nekrolüüs ja Stevensi-Johnsoni sündroom. Selle sündroomi iseloomustavad purpursed laigud ja purunevad villid nahal ning limaskestadel. Haigus võib areneda toksiliseks epidermaalseks nekrolüüsiks, mille tagajärjel nahk irdub suurte aladena.
* Anafülaktiline reaktsioon võib kujuneda mõne sekundi jooksul. Enamasti on selle põhjustajaks lihasesse või veresoonde manustatud ravim.
* Ravimid võivad tekitada fotoallergilisi ja fototoksilisi valgustundlikkusreaktsioone.
Mida teha?
Kõige tõhusam on vaevusi tekitanud ravimi kasutamine kohe lõpetada. Kui on vaja, peaks tarvitama mõnda muud arstimit, mille keemiline ehitus on teistsugune. Sama ajal tuleb arvestada ristreaktsioonide võimalusega.
Ülitundlikkusreaktsioonide korral on ravi enamasti toetav ja sümptomaatiline. Näiteks nahanähte võivad leevendada paiksed hormoonpreparaadid ja suukaudsed allergiavastased ravimid ehk antihistamiinikumid. Anafülaksia korral on valikravimiks adrenaliin, mida süstitakse lihasesse, reie väliskülje ülemisse kolmandikku. Raskete süsteemsete reaktsioonide korral on võib arst kirjutada ka glükokortikosteroide, et vältida korduvat üldseisundi halvenemist.
Allikas: Kodutohtri eriteema
