Mis saab multšimisel valesti minna?
Anne-Ly Naukas
Põhumultšised peenrad on hea elupaik ka paljudele kasulikele putukatele. | Shutterstock

Kaks tähtsamat asjaolu, millega tuleb multšimisel arvestada, on isoleerimine ja toitmine. Millised kogemused on tulnud praktikast?

* Aedmaasikad

Kui maasikapeenar on tihedalt ja paksult kaetud multšiga, ei saa kevadel maa päikese käes soojeneda, sest põhukiht ei lase päikesekiirtel maapinnani jõuda. Muld püsib väga kaua külm või isegi jäätunud. Aga maasikas armastab sooja mulda!

Seega olen multšimisega loonud olukorra, kus minu tegevus ei võimalda maasikataimel oma arengut õigel ajal alustada. See nõrgestab taime, nõrk taim on aga vastuvõtlik haigustele ja langeb kergemini kahjurite küüsi. Saak valmib hiljem ja on kesine.

Nüüd teen teisiti. Kui maasikate saagiaeg on lõppenud, lõikan puhmikutelt lehed täielikult maha ja tõmban põhu taimede vahetust lähedusest eemale. Väetamiseks ning võimalike kahjurite ja haigusetekitajate tõrjeks puistan peenra üle lehtpuutuhaga.

Puhmikud kosuvad saagikandmisest ja kasvatavad uued noored lehed. Panen põhu peenrale tagasi. Varakevadel vabastan taimede alt ja vahelt mullapinna. Kui marjad juba kasvama hakkavad, sätin põhu tagasi. Nii saab peenralt täiesti puhtaid maasikaid.

 

* Ettekasvatatud taimed

Istutasin ettekasvatatud basiilikutaimed kasvuhoones peenrasse, mille olin veidi varem multšinud. Põhukiht oli korralikult paks, et ükski umbrohi ei pääseks minu taimekesi ohustama. Arvasin, et lagunev põhk hakkab kohe noortele taimedele kasvurammu andma. Nii see paraku ei läinud. Taimed kiratsesid, ei kasvanud ja nägid õnnetud välja, kuigi olin ju teinud parima!

Kuna kõik muud tingimused – valgus, soojus ja niiskus – olid sobivad, siis järeldasin mõne aja pärast, et viga peab olema seotud põhuga.

Internetist sain kinnitust oma kahtlustele: nimelt vajab põhk lagunemise käivitamiseks lämmastikku, mille ta võtab mullast. Aga ka noor taim vajab kasvamiseks eelkõige lämmastikku. Sellepärast ei sobigi need kaks protsessi kokku.

Istutasin osa basiilikuid ümber põhukatteta mulda. Märkasin, et nende juured olid peaaegu olematud! Aga taimed kosusid ja suve edenedes hakkasid andma ilusat lehesaaki. Multšimisest ma siiski ei loobunud, sest selles on ju iva olemas. Nüüd panen põhu taimedest lihtsalt kaugemale.

Üks võimalus on panna põhumultš peenrale juba varem, et lagunemine oleks taimede istutamise ajaks juba täies hoos. Siis annab kõdunev põhk mulda tagasi lämmastikku ning teisi makro- ja mikroelemente, mida noor taim vajab.

Järeldus. Põhk tuleb panna peenrale juba pärast saagikoristust. Siis ei jää paljas muld vihmade piitsutada ja sügisese niiskusega saavad lagunemisprotsessid kenasti alata. Rõõmustav on teada, et ka vihmaussid-mullakobestajad armastavad põhku, samuti konnad, kes selle alla varju poevad. Põhumultšised peenrad on hea elupaik ka paljudele kasulikele putukatele.

Multšimine umbrohu tõrjeks annab käegakatsutava tulemuse teisel-kolmandal aastal, kui oled multšikihi uuendamisel olnud järjepidev. Kuigi usinal aednikul võib olla pealetükkiv soov multšikihi all olevat mulda natukenegi kobestada, võib täiesti rahulikult oma usinad sõrmed sealt eemal hoida, sest selle töö teevad vihmaussid ja  mulla mikroelustik sinu eest ära.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid