Mõni küdooniapuu kasvab Eestiski. Mis vahe on küdoonial ja ebaküdoonial?
Kaja Kurg

Oivaliselt lõhnavat saaki kasvatava hariliku küdoonia jaoks on meie talved liiga külmad, siiski on siin-seal õnnestunud puul suureks sirguda ja vilju kandma hakata.

Aroomikate viljadega küdooniast sai kultuurtaim üle 4000 aasta tagasi. | Shutterstock

Harilik küdoonia (Cydonia oblonga) on viljapuu, mille viljadeks on küdooniad ehk aivad. Viimane nimetus on tulnud türgi keelest ning varem kutsutigi meie kandis vilju pigem niimoodi.

Harilik küdoonia on oma perekonna ainus liik. Nii nagu õuna- ja pirnipuu, kuulub ka küdoonia roosõieliste sugukonda. Tema lähim sugulane on ebaküdoonia (Chaenomeles), mis kuulub aga teise taimeperekonda. Ebaküdoonia kaunilt õitsevaid madalaid põõsaid on meie aedades kasvatatud ning nende aroomikat saaki kasutatud ammustest aegadest.

Looduslikult kasvab harilik küdoonia Lähis-Idas, Armeenias, Gruusias ja Põhja-Iraanis. Aroomikate viljadega küdooniast sai kultuurtaim üle 4000 aasta tagasi. Küdoonia oli tähtis viljapuu juba Antiik-Kreekas, teda kasutati kangelaste autasustamisel ning on seostatud mitme jumalaga. Iidsetel aegadel peeti küdooniat õnne, armastuse ja viljakuse sümboliks.

Euroopasse tõi küdoonia 9. sajandil Frangi riigi kuningas Karl Suur, kelle korraldusel istutati need Pariisi kuningalossi aeda. Praeguseks on harilikust küdooniast saanud tavaline viljapuu Vahemere maades ja Kesk-Euroopas, samuti Lõuna-Ukrainas, Kesk-Aasias, Jaapanis, Hiinas jm. Suurim küdooniakasvataja maailmas on praegu Türgi.

Eestis on küdooniat kasutatud peamiselt pirnipuu pookealusena, et saada nõrgema kasvutugevusega ehk mitte liiga kõrgeks kasvavaid puid.

 

Nii ilu- kui viljapuu
 

Harilik küdoonia on heitlehine põõsaspuu, mis võib kasvada talle sobivates tingimustes ligi 8 meetri kõrguseks. Sortide kõrgus on õnneks vaid 3–4 meetrit. Küdoonial on külmaõrn juurestik, mis ei talu üle 20 kraadi külma. Eriti ohtlik on puule pakaseline lumekatteta aeg. Ka lumest välja jäävad oksad hävivad suurema külmaga.

Ometigi on Eestis nii mõnelgi küdooniapuul õnnestunud suureks sirguda ja kasvatajale oma oivaliselt lõhnavaid vilju kinkida. Harilikku küdooniat võib näha nii Tallinna kui Tartu botaanikaaias, viljuv küdoonia on jäänud dendroloogidele silma  Paldiski serval „puuviljametsas”.

2014. aastal kirjutas Saare maakonna leht Meie Maa, et Käesla külas Tiiduniidu talus saadi ühelt küdooniapuult viie kilo ringis üsnagi suuri pirnikujulisi vilju. Peremehe Erich Suurepere sõnul olevat see Eestis ainuke nii suuri küdooniaid kasvatav põõsaspuu ja Saaremaa pehmes, merelises kliimas polevat külm okstele veel liiga teinud.

Harilikul küdoonial on suured, valged kuni kahvaturoosad õied, mis asetsevad võrsete tipus ühekaupa. Õitsemise ajal on puu hästi kena ja on siis aias ka ilupuu eest. Pole andmeid, kas Eesti aiaäridest võib leida küdooniaistikuid, kuid Läti puukoolidest peaks neid saama kindlasti.

 

Kivikõva „pirn”
 

Küdoonia krobelise koorega vili on botaaniliselt õunvili: seemned on koondunud vilja keskel asuvatesse seemnekambritesse nii nagu õunal ja pirnilgi. Valmimata vili on roheline ja kaetud tihedate helehallide udemetega. Küpsedes värvub küdoonia  kuldkollaseks.

Looduslike puude viljad on väikesed, sordid on kopsakamad: vilja pikkus võib olla 7–12 cm, läbimõõt 6–10 cm, kaal 300–500 g. Aretatud on kümneid sorte, nii piklikke, pirnikujulisi kui ka ümmargusi, mis meenutavad õunu.

Koristusaeg saabub septembris. Täisküpsel küdoonial on tugev meeldiv aroom, aga viljaliha on kivikõva, puine ja rohke parkainete sisalduse tõttu kibe. Värskelt ei kõlba küdoonia söömiseks, see-eest pärast koorimist, kerget kuumutamist ja magustamist näitab küdoonia oma parimaid lõhna- ja maitseomadusi.

Koogile panemiseks ja hoidistamiseks sobivad küdooniad suurepäraselt. Õhu käes oksüdeerub viljaliha (muutub pruuniks) väga kiiresti, seda aitab vältida sidrunimahla piserdamine.

Küdooniast saab teha keedist, kompotti, püreed, viljalihaga mahla, siirupit. Küdoonialõike võib panna suhkru ja sidrunimahlaga sügavkülma. Portugali keeles on küdoonia marmelo, mis on andnud nime marmelaadile. Selle maiuse tegemiseks sobib pektiinirikas küdoonia imehästi, sest pektiin soodustab tarretumist ja teeb moosi paksemaks. Samuti aitab pektiin kehast välja viia jääkaineid, vähendab vere kolesteroolisisaldust ja pidurdab suhkrute imendumist.

Viljad säilivad hästi kevadeni. Müügil on meil neid nähtud kahjuks haruharva. Tänu tugevale meeldivale aroomile on läänemaailmas kasutatud täisküpseid küdooniaid ruumide looduslike õhuvärskendajatena, samuti on neid pandud  pesukappi, et voodipesu saaks mõnusama lõhna. Seemneid kasutatakse ravimite ja kosmeetikavahendite tootmises.

 

Küdoonia ja ebaküdoonia
 

Küdoonia ja ebaküdoonia perekond on taimesüstemaatika seisukohast küll lähedased, kuid väliselt on taimed paljuski erinevad. Kuna Eestis kasvatatakse ilu- ja viljataimena põhiliselt jaapani (C. japonica) ja kaunist (C. x superba) ebaküdooniat (koondab hübriidseid sorte), siis võrdlemegi hariliku küdooniaga just neid liike.

* Viljad on küdoonial ja ebaküdoonial sarnased: kivikõvad, omapärase tugeva aroomiga ja maitseski on ühesuguseid noote. Küdoonia viljad on suuremad kui ebaküdoonial.

* Jaapani ja kaunis ebaküdoonia on madalad ja enamasti laiuvad põõsad (kõrgus kuni 1 m). Harilik küdoonia kasvab 3–4 m kõrguseks ja tema võra on ümar.

* Jaapani ebaküdoonia okstel on astlad, küdoonial astlaid pole.

* Lehed on ebaküdoonial sileda pinna ja täkilise servaga, küdoonial karvased ja terve servaga.

* Ebaküdoonia õied on oranžid ja punased ning asetsevad 2–6 kaupa, küdoonia õied on valgest heleroosani ja asetsevad üksikult.

shutterstock_116565628_2.jpg

Küdoonia krobelise koorega vili on botaaniliselt õunvili-
Shutterstock
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid