Neli armastatud sügisõuna sorti
Kaja Kurg
’Pärnu tuviõun’. | Arhiiv

Õuna hammustades ja selle maitset nautides on ju täitsa tore teada, kes, kus ja kuidas sordi aretas.

Neli sügisõuna

’Liivi kuldrenetti’ peavad Läti puuviljandusteadlased oma maasordiks. Läti keeles on ta nimi ’Vidzemes zelta renete’. Samuti arvatakse, et Kasahstanis ja mujal levinud ’Renet Burhardta’ on seesama ’Liivi kuldrenett’. Aga Eesti üks kuulsamaid sordiaretajaid Julius Aamisepp (1886–1944) väitis hoopis, et tegu on vana Lääne-Euroopa sordiga, mille originaalnimi on ’Goldgelbe Sommer Renette’.

Olgu kuidas on, aga igatahes on tegu võrratult maitsva sügisõunaga, rahva aastakümnetepikkuse lemmikuga, mis on pälvinud korduvalt ka aianduskeskuse Hansaplant igasügisesel parima õunasordi valimisel esikoha.
 

’Pärnu tuviõuna’ aretas 19. sajandi lõpus Pärnus seal elanud šveitslasest prantsuse keele õpetaja Jules Treboux (1834–1915). Tegu on ühe maitsvama sügisõunaga, mida kasvatakse ka Lätis. Rahvasuus kutsutakse sorti sageli „Lambaninaks” ja „Trebuuks”. Ilusa välimuse ja väga hea hapumagusa maitse tõttu on ta hinnatud lauaõun.
 

’Krameri tuviõun’ nägi ilmavalgust 1930-ndatel Tallinnas Lillekülas Otto Krameri koduaias. Aednik valis ta välja sordi ’Leedu pepini’ seemikute hulgast. Koreda viljalihaga hapumagus õun meenutab maitselt karamellkompvekki. Sordi ebaühtlane valmimine on koduaias pigem vooruseks, sest esimesi suuremaid õunu võib süüa kohe, hilisemad väiksemad jäävad novembriks-detsembriks.
 

’Eva kuld’ on arvatavasti Võrumaalt pärit maasort, sest ta hakkas sealkandis levima 1930. aastail, päris täpselt seda siiski ei teata. Kollakasvalgel viljalihal on omapärane, väga vürtsikas hapukasmagus maitse. Erkpunase kattevärvusega laiümmargused õunad on kena välimusega, säilivad aastavahetuseni.