Oi sina kaval karusmari! Pikaealine ja vähenõudlik

Kaja Kurg
Oma magususe ja mahlasuse, aga ka marjade välimuse tõttu on karusmarju nimetatud ka põhjamaa viinamarjadeks. | Shutterstock

Tikripõõsas võib vahel küll valusalt torgata, aga see ei kahjusta põrmugi selle magusate ja hamba all krõmpsuvate viljadega aiamarja mainet.

Karusmarjad ehk tikrid, mida kutsutakse sageli ka tikerberideks, on paljude lemmikmarjad. Küllap sellepärast, et nad on väga magusad või siis mõnusalt hapukasmagusad. Suhkruid on karusmarjas tõesti palju: olenevalt sordist, küpsusastmest ja kasvutingimustest on neid vilja kuivainest 5–10%.

Oma magususe ja mahlasuse, aga ka marjade välimuse tõttu on karusmarju nimetatud ka põhjamaa viinamarjadeks. Tõesti, nii nagu viinamarju, on ka tikreid ümmargusi ja piklikke, pisikesi ja väga suuri, küpsenult valkjaid, rohelisi, kollaseid, punaseid ja musti.

Paar sajandit tagasi aretati Lääne-Euroopas euroopa karusmarjast (Ribes uva-crispa) terve hulk suurte viljadega maitsvaid sorte, kuid kahjuks hakkas neil levima Ameerikast pärit tülikas tõbi karusmarja-jahukaste, mis pidurdas märgatavalt nende sortide kasvatamist.
Tänu liikidevahelisele ristamisele pole uuemad sordid õnneks jahukastele enam nii vastuvõtlikud. Haiguskindluse on nad saanud mitmelt Põhja-Ameerikas kasvavalt karusmarjaliigilt. Praegu Eestis kehtivasse soovitussortimenti ongi valitud just sellised karusmarjasordid, millele jahukaste ligi ei tiku (vt täpsemalt aiatark.ee/soovitussortiment).

 

Sõstra torkiv sugulane
 

Karusmarja on käsitletud nii omaette perekonnana (Grossularia) kui ka sõstra perekonna (Ribes) alamperekonnana. Tal on poolsada liiki.
Karusmarjad ja sõstrad on lähedased sugulased ja võivad omavahel ristuda. Näiteks on olemas karusmarja ja musta sõstra ristand, mida nimetatakse sõstikuks ehk karussõstraks (sordid ’Josta’, ’Kroma’ jt). Erinevalt sõstardest on karusmarja okstel ogad, kuid juba on olemas ka ogadeta sorte.

Karusmari on pikaealine, vähenõudlik ja talvekindel marjakultuur, mis sobib hästi meie kliimasse. Septembri lõpus ja oktoobri alguses on parim aeg istutada aeda mõni uus sort, sest pika sügise jooksul jõuab põõsas kenasti juurduda ja saab kevadel uuel kasvukohal kohe kasvu alustada.

Karusmarjapõõsas sirgub aeglasemalt ja jääb väiksemaks kui sõstrad. Arvestatavat saaki hakkab saama alates neljandast aastast pärast istutamist. Karusmarjaoksa viljakandeiga on märksa pikem kui sõstardel: 10–12 aastat (mustal sõstral 4–5 ja punasel 6–8 aastat). Seetõttu võib põõsas olla kuni kümneaastaseid oksi.

 

Kuidas lõigata
 

Aiaärist ostetud 4–5 tugeva oksaga nõuistik pärast istutamist aiakääre ei vaja. Vähe harunenud istik tasub aga oksakasvu ergutamiseks 15–20 cm kõrguselt tagasi lõigata. Esimestel aastatel lõika noorel põõsal välja vaid nõrgad, maha paindunud, vigastatud ja ristuvad oksad. Viimasel aastal kasvanud võrsetest eemalda peenemad. Lõika oksad maha maapinnalt, ära jäta tüükaid, sest surnud taimeosad on hea pesitsuspaik haigustekitajatele ja kahjuritele.

Karusmari võib olla sõstardest tihedam, 15–20 põhioksaga. Kui uuel põõsal on piisav hulk põhioksi olemas, tuleb hakata vanemaid välja lõikama, et parimas saagieas okstel oleks rohkem valgust ja ruumi ilusate viljade kasvatamiseks. Lõika igal aastal ära 2–3 vanemat oksa ning jäta alles sama palju noori tugevaid asendusoksi.

Kui teed hoolduslõikust igal aastal, on arvepidamine lihtne. Lõikama võid asuda kohe pärast saagiaja lõppu ning seda teha pungade puhkemiseni kevadel. Hilissügisel ja pehmetel talvepäevadel, kui lumi ei takista, on see igati tore töö, mida aias teha. Sügisese lõikamise eelis on see, et koos okste ja lehtedega viid aiast ära arvestatava koguse taimekahjustajaid.

 

Tikrid jahukastega
 

Ebameeldiva pruuni kirmega kaetud tikreid on küllap näinud kõik, kel aias vanemaid sorte. Haigust tekitav seen (Sphaerotheca mors-uvae) ilmutab end mai lõpul, kui põõsas lõpetab õitsemise. Siis on näha marjaalgmetel valkjashalle jahuseid laigukesi. Juunis kattuvad „jahukastega” ka võrsete tipud ja seal olevad lehed. Kesksuvel muutub kirme viltjaks ja hallikaspruuniks.

Kahjustatud lehed kipruvad ja kuivavad, nakatunud võrsetipud hävivad, marjad kaotavad kaubandusliku välimuse. Põõsa kasv jääb kängu. Haigustekitaja talvitub varisenud lehtedel ja marjadel.
Koduaias saab haiguse levikut pidurdada, pritsides põõsaid kord nädalas söögisooda lahusega (½ teelusikat 1 liitri vee kohta), kuhu on lisatud kleepuvuse suurendamiseks rohelist seepi.

Tõbi kiusab vähem, kui põõsas kasvab päikeselisel kohal, pole liiga tihe, seda on vajalikult väetatud ning põõsa alt on nakatunud lehed-marjad koristatud. Teine levinum haigus on lehevarisemistõbi.
Kahjuritest tasub karta kollast karusmarja-lehevaablast (Nematus ribesii), kelle ebaröövikud võivad hulgalisel esinemisel põõsa lühikese ajaga raagu süüa. Kuna lehe serval toimetavaid rohelisi söödikuid on raske märgata, uuri põõsast aeg-ajalt lähemalt, sest rüüste tuleb avastada võimalikult vara. Nopi ebaröövikud ära käsitsi, raputa põõsa alla laotatud kangale või uha maha tugeva veejoaga.

 

Mõned vihjed kasvatajale
 

* Parim on päikeseline kasvukoht, kuhu pääseb ligi ka kerge tuuleke. Niiskes ja varjulises paigas ründab paljusid sorte jahukaste.

* Sobivaim muld on toitaine- ja huumusrikas ning parasniiske. Liiga niiske ja ka liiga happeline maa karumarjale ei meeldi.

* Istuta tikripõõsas u 5 cm sügavamale, kui see istikupotis kasvas, siis kasvab mulda jäänud pungadest uusi elujõulisi oksi ja varre alaosale tekib lisajuuri.

* Jäta tikripõõsaste vahele sordi kasvutugevusest olenevalt 1–1,5 m, tihedamalt istutades on haigustel-kahjuritel hea levida.

* Kevadel kosuta põõsast orgaanilise väetisega (kompost, kõdusõnnik). Pärast saagiaega anna sügisväetist (sisaldab põhiliselt kaaliumi ja fosforit), mis soodustab puitumist ja aitab paremini talvituda, samuti soodustab õiepungade arengut, andes suurema saagi.

* Kui andsid kevadel pikatoimelist kompleksväetist, pole sügisväetist enam vaja.

* Jahukastest vm haigusest tabandunud põõsa alla varisenud lehed kogu kokku ja põleta, ära vii neid komposti.

* Seenhaiguste tõrjumiseks pritsi põõsaid sügisel lehtede langemise ajal raud- või vasksulfaadi lahusega. Seda võib teha ka varakevadel enne lehtimist.

* Kobesta sügisel põõsaaluseid, et rikkuda mulda pugenud kahjurite talvitumine.

* Lõika põõsaid korrapäraselt, et nad ei muutuks liiga tihedaks. Lõika igal aastal ja veidi, mitte mitme aasta tagant ja korraga palju. Nii püsib põõsas noor ja annab pidevalt head saaki.

 

5 sorti koduaeda

Igast värvist midagi

’Malahhit’. Suured rohelised siledad hapukasmagusad viljad. Vastupidav jahukastele.

’Invicta’. Rohekaskollased viljad, jahukastekindel. Heade omaduste eest pälvinud kõrge tunnustuse Award of Garden Merit.

’Captivator’. Roosakaspunased hapukasmagusad viljad. Suurepärane dessertsort. Oksad ogadeta.

’Polli esmik’. Punased või tumepunased õhukese kestaga magushapud marjad. Üsna vastupidav jahukastele. Aretaja Johannes Parksepp.

’Tšornõi Negus’. Mustad viljad määrivad suud nagu metsmustikad. Omapärane meeldiv maitse. Põõsas kasvab paari meetri kõrguseks. Täiesti jahukastekindel. Sordi aretas Ivan Mitšurin 1928. aastal, ristates euroopa karusmarja sordi ’Annibut’ ja erepunase karusmarja (R. × succirubrum).

 

Mida head on karusmarjas?

* Palju C-vitamiini.

* Rohkelt bioaktiivseid ühendeid, sh punastes sortides antotsüaane.

* Rikkalikult kaaliumi ja mainimisväärses koguses rauda, tsinki, mangaani, vaske.

* Palju kiudaineid (pektiin, tselluloos).

Sarnased artiklid