Parimad hooldusnõuanded poogitud iludustele
Eneli Käger
Kui maas kasvaval põõsal peaks olema 12-16 eri vanuses oksa, millest 8-10 on kandeealised, siis tüvivormidel võiks olla 9-10 eriealist oksa, sealhulgas 6-7 viljakandvat. | Shutterstock

Tüvele poogitud okas- või lehtpuuvormid on aia ehteks, mis alati pilku püüavad. Neid peaks aias olema paras jagu, nii et nad liialt ei konkureeriks ja igaühe omapära esile tuleks. Nad vajavad ka piisavalt tähelepanu –  asjatundlik hooldus peab aitama tüvipuudel tervise juures ning sobivas vormis püsida.

Sasipead ja pikajuukselised
 

Nii nagu vajavad hoolt meie juuksed, nii tuleb kääre kasutada ka aiaasukate soengute trimmimiseks. Ja ei aita üksnes soengu hooldamisest – tuleb hoolitseda kogu taime hea tervise eest, sest poogitud puud on õrnemad kui nende maapinnal kasvavad kaaslased. Tüvele poogitud võra talub tuule sasimist märksa halvemini kui maapinna lähedale poogitud taim.

Et istutatud taim saaks kindlalt juurduda, tuleb ta kuni kolmeks aastaks vähemalt kahe tugikepiga toestada. Vajadusel tuleb toestada poogend eraldi, et tuul ja talvine märg lumi seda lahti ei murraks.

Poogitud puude kasvukõrgus sõltub tüve kõrgusest, millele lisandub võra suurus – tüvi enam pikkusesse ei kasva. Kääridega puu kallale minnes tuleb meeles pidada, et tüvi ja poogend vajavad erinevat kohtlemist.

 

Tüve hooldus
 

Pookekohast allpool hoia tüvi puhas, lõika ära kõik juure ja tüve uinunud pungadest arenevad vesi- ja juurevõsud. Vesivõsud on püstised ja kasvavad tüve uinunud või lisapungadest. Juurevõsud arenevad juure lisapungadest ja on suureks nuhtluseks just pindmise juurestikuga taimede puhul.
Kui okaspuudel pole tüvehooldusega probleeme, siis lehtpuudel (pajud, läätspuu, saar, pihlakad, roosid jt) võib tekkida ohtralt vesi- ja juurevõsusid. Mida nooremad on võrsed, seda ohutum ja kergem on neid eemaldada ning seda kiiremini paranevad tekkinud vigastused. Märgates tüvel rohelisi pungi, võib need käega kergelt maha lükata. Suuremad võrsed tuleb eemaldada aiakääridega.  

 

Võra hooldus
 

Kõige olulisem on hoida poogitud puukesel tüvi ja võra tasakaalus. Tuleb mõelda, kuidas sobivat võra kujundada, pidades silmas, et pookekoht asub maapinnast kõrgemal, on nähtavam ja kergesti haavatav. Eriti oluline on võrakujundamine taime esimestel aastatel, kiire kasvuga taimedel (pajud, suur läätspuu jt) aga nende eluea lõpuni.  

Igapäevases hoolduses lõigatakse välja:

kuivanud ja vigastada saanud oksad;

nõrgad ja risti-rästi kasvavad oksad, mis üksteise vastu hõõrdudes vigastavad koort;

vanad õisikud;

sordile mitteomased oksad: järsult püsti kasvavad oksad „leinavormidel”, sirged oksad vonklevatel, tugevakasvulised oksad aeglase kasvuga sortidel ja roheliste lehtedega oksad kirjulehelistel sortidel.

NB! Lõikamiseks kasuta vaheliti liikuvate teradega aiakääre. Alasi tüüpi käärid sobivad rohkem surnud puidu lõikamiseks.

 

Võra kujundamine
 

Noore puu võraks on tüvele tavaliselt poogitud üks, harva 2-3 ”väärtuslikku oksa”. Mõningaid erinevusi on kiire ja aeglase kasvuga taimede võra kujundamises.

Aeglasema kasvuga puukesed (peamiselt okaspuud) kasvavad vaid mõne sentimeetri aastas, nii et kulub aega, kuni nad võtavad lubatud kera, mätta või pusa kuju. Tuleb lihtsalt rahulikult oodata ja kannatada. Laiuva kujuga okaspuuvorme tuleb siiski kärpida arvestusega, et võra ei kasvaks tasakaalust välja.

Kiirekasvuliste taimede puhul on aga soovitatav võimalikult kiiresti käärid haarata. Oksa lõige tehakse allesjäävast pungast umbes 0,5 cm kauguselt, nii et lõikav tera jääks punga poole. Suurema oksa tagasilõikamisel tehakse esimene lõige soovituslikust kohast nii 10-15 cm kauguselt ja järgmise lõikega viimistletakse lähemalt. Nii on lihtsam puu vigastamist vältida.

Pikki juhtvõrseid tagasi lõigates või pookokste tipupungi ära näpistades, soodustame külgvõrsete (esmajoones lõikekohale lähemal olevad pungade!) arenemist. Lõigates tuleb jälgida, et esimene allesjääv pung asuks seal, kuhu soovime kasvatada uut oksa.

Kujundades rippuvate okstega „leinavormi” (pihlakas, jalakas, paju, läätspuu jt) tuleks oksad lõigata ükshaaval. Kõiki oksi ühekõrguselt piirates saame varsti liigtiheda "seenekübara", mis takistab võra kasvu. Kiirekasvulisi oksi ükshaaval 1/2 kuni 2/3 ulatuses tagasi lõigates (nõrgemad oksad lõikame päris välja) saame ilusa võrakujuga puu, mis püüab pilku ka talvises aias.

Kerakujuliste tüvipuude puhul tuleb lõikamisel kaasa aidata nende ümara vormi säilitamisele. Tugevamalt lõikame tagasi pikemad, välja turritama kippuvad oksad.

Tugevalt lõigatakse taime tagasi siis, kui tahetakse ergutada noore puu kasvamist, noorendada vana puud, asendada vana või haiget oksa ning anda võrale soovitud kuju. Kindlasti ei maksa peljata kiirekasvuliste puude (pajud) tugevat noorendamist 2-3 aasta tagant, sest võra järsul vähendamisel suunab taim kogu jõu uute tugevate võrsete kasvatamisele.

Sedasi taime hooldades saame pidurdada või ergutada võrsete kasvu ja suunata neid sinna, kuhu vaja. Ja pidagem meeles, et tegu on tüvele poogitud puudega – lõikamine toimub ikka pookekohast kõrgemalt.

 

Marjapõõsad
 

Viimaste aastate moeks on tüvele poogitud marjapõõsad, mis sobituvad tänapäeva iluaeda. Pangetäit marju neilt muidugi ei oodata. Marjapõõsaste lõikamine sõltub sellest, kas tegu on sõstra või karusmarjaga, kas puu vajab noori asendusvõrseid ning kui suur on taime saagikus.

Kerge kärpimisega (2,5-5 cm) võrse tipust soodustame lühikeste, viljapungi kandvate võrsete kasvu.

Kärpides võrseid rohkem, soodustame lisaks viljapungade tekkele ka taime juurdekasvu.

Tugeva kärpimise korral kasvavad viljapungade asemel pikad asendusvõrsed.

Tüvele pookimiseks kasutatakse nõrgema kasvujõuga sorte, kuid ilma lõikamata ei saa siingi. Jälgida tuleb, et marju kandva oksa pikkus oleks umbes ½-2/3  kogu taime kõrgusest. Viljakandvad oksad tuleb toestada.

Punase ja valge sõstra tugev oks kannab marju kümme aastat ja kauem. Kui maas kasvaval põõsal peaks olema 12-16 eri vanuses oksa, millest 8-10 on kandeealised, siis tüvivormidel võiks olla 9-10 eriealist oksa, sealhulgas 6-7 viljakandvat.

Mustal sõstral on tunduvalt lühem kandeiga. Kõige paremini kannavad vilja nelja- kuni viieaastased oksad, nendest vanemad tuleb välja lõigata. Noorte võrsete arvukust tuleb piirata, kuid tulevasi kandvaid oksi peaks põõsal olema poole rohkem kui punasel sõstral.

Karusmarjapõõsaid lõigatakse samal põhimõttel kui punaseid sõstraid.

Must aroonia poogitakse tavaliselt 1-1,7 m kõrgusele. Hoolduseks lõigatakse välja vanemaid oksi ja hoitakse võra tasakaalus. Tugevat noorendamislõikust tuleks teha umbes 12 aasta pärast.

 

Tüviroosid
 

Roosipuude kujundamisel tuleb jälgida, et võra ei jääks ühekülgseks, vaid areneks igas suunas. Tüviroosi lõikamisel kehtivad samad reeglid nagu peenras kasvavategi puhul. Ära tuleb lõigata pimevõrsed, nõrgad ja vigastada saanud võrsed ning õitsenud õisikud. Tugevakasvuliste sortide puhul tuleb teinekord kärpida noore kasvu pikkust.

 

Sarnased artiklid