PEATOIMETAJA VEERG | Heegeldaja memuaarid

Väikeste muudatuste sisse läks muu hulgas trükivärvi paremini esitlev valgem paber, mis on aga varasemast veidi õhem. Trükis tundub seetõttu kergem, kuigi ajakirja lehekülgede arv on jätkuvalt sama. On uus klamberkinnitus, mis toimib, nagu arvasimegi: ajakiri püsib paremini lahti just sellelt leheküljelt, kust vaja. Nii on tööjuhendeid hõlpsam jälgida! Ning viimaks ka 1,7 cm lisatud kõrgust, mis varem trükikojas lihtsalt ära lõigati – aga see ju puhas raiskamine. Võtame ikka kõik võimaliku kasutusele. Kuidas uuendused tunduvad? Meile küll meeldivad!

Sellesse numbrisse kirjutasin õpetuse, kuidas teha ühte oma lemmikkotti, mida igapäevaselt kasutan. Olgu käik lühike või pikk – kodust välja minnes on alati kaasas vähemalt telefon ja väike kaarditasku. Need mõlemad panengi just sellesse heegeldatud üleõlakotti, mis mugavalt pihal ripub. See on supermugav, usu mind! Vaata ajakirjast lk 38.

Mu garderoobist on aga puudu üks korralik õlarätt. Kui eelmises numbris nägin käsitöötoimetaja Ruta heegeldatud rätte, armusin neisse kohe. Sama juhtus ka meie käsitööklubis, ning koos minuga asus endale rätti heegeldama veel mitu usinat naist. Järgmiseks saame käsile võtta aga hoopis selle kootud kaunitari, mille siruulatus 2,5 m. Vaata ja imetle lk 56.

Hetkel ongi heegeldamine väga „minu tassike teed”! Ammu mõttes olnud idee formuleerus samuti selles numbris, milleks oli mahuliste heegeldatud sidrunitega kudumi kaunistamine. Sidruni suuruse ja kujuga mängimine ning selle „õige” leidmine võttis ikka hea mitu päeva aega. Ent nüüd saan lõpuks, väike uhkusenoot hinges, öelda, et see kukkus välja palju armsam, kui olin lootnud (vaata lk 40).

Mõnusat alanud suve! Meil on aega veel küll neid sooje ja valgeid õhtuid veeta lõkke ääres käsitööd tehes!

Laura