Pihlakas kui sõstramari ehk kõige sõstrasem pihlakas. Millised on maitsvamad pihlakasordid?

Jüri Annist
Paljud rahvad on pidanud pihlakat pühaks puuks, kes peletab kodutanumalt kurjuse ja õeluse. | Shutterstock

Kultuurpihlaka sordid on vähem mõrkjate viljadega kui looduslik liik. Sort ’Konzentra’ meenutab kõige rohkem punast sõstart.

 

„Kuule, ma toon sulle peotäie pihlakaid mekutada!” on minupoolne pakkumine augusti lõpus või septembris aeda sattunud külalisele. Enamasti ei väljenda kostitatav vähimatki vaimustust ja püüab mõne kiiresti väljamõeldud küsimusega minu tähelepanu mõrudelt pihlakaviljadelt mujale suunata. Kui mul siiski õnnestub meelitada teda paari vilja maitsma, siis kerkib tema näole ehe hämmeldus. „Kas need on punased sõstrad?” küsib ta arusaamatuses ja uurib tähelepanelikult peos olevaid vilju. „Ei ole. Need on pihlakad,” vastan mina.

Segaduse kutsub esile hariliku pihlaka Sorbus aucuparia sort ’Konzentra’. Selle pihlaka viljad (täpsemalt väljendudes õunviljad) on suuruse ja värvi poolest äravahetamiseni sarnased hariliku pihlaka omadega. Ka puu ise on sarnane nende lugematute pihlakatega, kes meie looduses kasvavad. Kuid selle sordi viljade maitse on puhashapu, ilma vähimagi pihlakale omase mõru nüansita. Punane sõstar mis punane sõstar, ainult konsistents on pisut tummisem, vähem mahlane.
C-vitamiini on pihlaka õunviljades rohkem kui sidrunites või apelsinides. P-grupi vitamiine on rohkem kui üheski teises aedviljas. Porgandite karotiinisisaldus jääb ’Konzentra’ õunviljadele alla. Olulise lisandusena on neis veel pektiinaineid, mis moosi kenasti ära paksendavad, ja sorbiinhapet, mis on tõhus säilitusaine ning bakteritest pahategijate kimbutaja. Lisaks moosile saab ’Konzentra’ viljadest probleemideta valmistada mahla ja veini või lisada neid teistele marjadele/viljadele hoidiste tegemisel.
Väga tõhusa terviseturgutaja saad, kui segad pihlakaid meega ja lased saadud segul enne tarvitamist nädala seista. Paljud rahvad on pidanud pihlakat pühaks puuks, kes peletab kodutanumalt kurjuse ja õeluse.

 

Leia sobiv kasvukoht
 

’Konzentra’ istuta päikeselisele kasvukohale, kus muld on huumuserikas, niiske ja kindlasti happeline. Puhta turbapuruga multšimine on abiks, kui muld kipub olema neutraalne või aluseline ja/või kuivapoolne. Lämmastikväetisega ära liialda. See suurendab küll viljasaaki, aga vähendab oluliselt viljade kvaliteeti. Pihlakas talub suurepäraselt pakast (kuni -34 ⁰C) ja on kiire kasvaja. ’Konzentra’ õitseb pisut hiljem kui harilik pihlakas. Valgeid õiekobaraid on rohkesti ning õitsemise ajal on puu vägagi pilkupüüdev. Sügisel kaunistavad puud oranžpunased viljad ja kollaseks kuni oranžikaks värvunud lehed.

’Konzentra’ selekteeriti 1954. aastal Saksa DV-s Dresdeni lähedal asuvas Pillnitzi aiandusinstituudis.

 

Maitsvamad pihlakad

 

’Edulis’ (sün ’Dulcis’ või S. aucuparia var moravica) leiti 1810. a Määrimaalt Tšehhist. Vastavalt sellele kutsutaksegi teda määri pihlakaks. Puu on püstise võraga, mis on korrapärasem kui harilikul pihlakal. Lehepungad ja lehed on pisut suuremad. Viljad sarnanevad hariliku omadega. Domineerib hapu maitse, aga selgesti on tunda “pihlakast” nüanssi.

’Rossica’ (sün ’Rossica Major’ või S. aucuparia var rossica) on eelmise teisik, kes leiti Lõuna-Venemaalt 1900. a. Meil tuntakse teda vene pihlaka nime all.

’Rosina’ on pärit ’Konzentraga’ samast instituudist. Vili on pisut suurem ja pisut magusam.

’Granatnaja’ on tuntuim I. V. Mitšurini aretatud paljudest pihlakasortidest, mille esimesi vilju saadi maitsta 1930. a. Ta ristas hariliku pihlaka siberi viirpuuga Crataegus sanguinea. Puu on tugeva võraga. Lehed meenutavad esmapilgul hariliku tamme omi. Viljad on lillakaspunased (aretaja arvates granaatpunased), üsna suured. Neil on äratuntavalt eriline vürtsikas maitse.

’Likjornaja’ sai Mitšurin hübridiseerides (1905. a) harilikku pihlakat Saksamaalt tellitud tumeda arooniaga A. melanocarpa. Selle sordi viljad on mustad. Nende maitses on selgesti tuntavat magusust. Mitšurini arvates kõlbasid need eriti hästi likööride valmistamiseks.

’Miczurinskaja Disiertnaja’ (sün ’Mitšurini Dessertpihlakas’) – esimesed viljad valmisid 1931. a. Need on punased, keskmise suurusega, magusa maitsega, lisandub pisuke pikantne pihlakale omane maitsevirvendus. Puu on madal, 5 aastaselt on ta vaid 1,5 m kõrge. Mitšurin ise pidas teda parimaks söödavaks pihlakaks Euroopas.

Sarnased artiklid