Punavad pohlad ja jõhvikad kasvavad edukalt ka koduaias
Taimi Paal
Metsas on küll tore käia, kuid pohli ja jõhvikaid saab ka koduaias kasvatada. | Shutterstock

Mustikas pole ainus metsamari, keda koduaias edukalt kasvatada saab. Harilik jõhvikas, suureviljaline jõhvikas ja pohl kasvavad hea hoolitsuse korral koduaias hästi ja rõõmustavad ka saagiga.

Kõiki kolme võib kasvatada omaette peenral või isegi suures potis. Aiakujunduselemendina sobivad väikesed kogumikud koos teiste taimedega rododendronite juurde, isegi kiviktaimlasse või madalate lillede peenrasse.

 

Happelise mulla armastajad
 

Mustikaliste perekonna taimed vajavad kõik happelist kasvukeskkonda, seepärast on maa ettevalmistus vältimatu. Kuna meie aiamullad on enamasti kas neutraalsed või isegi aluselised, siis on kõige lihtsam kasutada kasvusubstraadina poest ostetud ilma väetiste ja lubjata puhast freesturvast. Kasvukohaks tuleb valida päikeseline koht.

Nii pohlale kui ka jõhvikatele tuleks teha ettevalmistatud peenar või “pesad” lillepeenrasse, mis täita umbes 25 cm sügavuselt freesturbaga. Ka peenra kohalt tuleb muld 25 cm sügavuselt ära vedada ja asendada see freesturbaga. Peenar tuleks teha maapinnaga ühetasane, et turvas kuumade suvepäevadega läbi ei kuivaks. Kuumaga tuleb nii jõhvikat kui ka pohla kasta nagu muidki aiakultuure. Kastmine suurendab saaki.

Peenra servad võiks piirata paksu kilega, et naabrusest umbrohud peenrasse ei tungiks. Kuna nii pohl kui ka jõhvikas laienevad suhteliselt kiiresti, siis ei tasu taimi istutada väga tihedalt.

Kevadel istutatud taimede juurdudes tuleks neid väetada happelise väetisega. Pärast jaanipäeva istutatud taimi ei ole soovitatav väetada, sest siis ei jõua nad korralikult talveks valmistuda.

Talveks võiks nii pohla- kui ka jõhvikapeenra kinni katta kuuseokstega, mis alles soojade ilmade saabudes peenralt eemaldatakse. Nii pohl kui ka jõhvikas saab lumeta külma kevade puhul muidu päikesepõletuse nagu okaspuud jt igihaljad taimed. Kuuseoksad hoiavad eemale ka hiired, kes talvel meeleldi jõhvikavarsi näksivad.

 

Head pohlasordid
 

Pohlasorte on aretatud mitmeid, kuid nad pole eriti kättesaadavad. Kõige sagedamini on müügil olnud hollandi sort ’Koralle’. ’Koralle’ põõsas on ligi 40 cm kõrge piklike kollakasroheliste lehtedega. Marjad on erepunased, keskmised või väikesed (ühe marja kaal 0,25 g). Saksa sort ’Erntekrone’ on veidi madalama kasvuga, võrsed on tugevad, lehed paksud, tumerohelised, ümarad. Suured, valminult tumepunased ümarad marjad kaaluvad keskmiselt 0,45 g. Marjad valmivad nädala või paari võrra varem kui ’Korallel’.
Mõlema sordi häda on see, et nad õitsevad kaks korda suve jooksul: esimest korda juuni algul ja teist korda juuli lõpus-augusti algul. Saak valmib vastavalt juuli lõpus või augusti algul ning teine saak sooja suve korral septembri lõpus. Kui sügis on jahe ja varaste öökülmadega, siis teine saak kipub jääma tooreks. Paremini on ennast näidanud saksa sort ’Erntesegen’, kelle marjad on valminud ka jahedatel aastatel.

Hästi edenevad Rootsi päritolu pohlasordid ’Sussi’, ’Sanna’, ’Ida’ ja ’Linnea’, millest meil osutusid parimaiks ’Linnea’ ja ’Sanna’. Kahjuks puuduvad nad Eestis müügilt. Neid võib osta Rootsi ja Soome puukoolidest või tellida interneti kaudu.

Metsa talu paljundab Eestimaa metsadest kogutud ja katses olevaid suurte viljadega pohlavorme, keda võib edukalt koduaias kasvatada. Need taimed ei kipu kaks korda õitsema ja hea hooldamise korral ka viljuvad korralikult.

Peale selle, et pohla saab kasvatada koduaias kui marjakultuuri, on ta ka väga dekoratiivne. Pohl sobib suurepäraselt kiviktaimlasse ja liivastesse kuivadesse lillepeenardesse. Kuna paljud meie surnuaiad on väga liivased ja väheviljaka mullaga, siis võiks pohla kasvatada igihalja taimena ka hauaplatsidel. Pohl kannatab hästi ka pügamist. Kuna sort ’Koralle’ on küllaltki kõrge, siis saab tast madala heki. Surnuaial pole oluline, et pohl hästi viljuks, nii võib teda istutada ka varjukamatele hauaplatsidele. Hauaplatsidel ja liivakail muldadel on siiski hea kasutada väetiseta freesturvast ja taimi lisaks väetada.

 

Aiajõhvikad
 

Henn ja Juta Vilbaste aastakümneid väldanud aretustöö tulemusena on Eestis 6 omamaist hariliku jõhvika sorti – ’Virussaare’, ’Kuresoo’, ’Soontagana’, ’Maima’, ’Nigula’ ja ’Tartu’. Kõiki võiks kasvatada koduaias. Kahjuks on siiani nende taimede paljundamisloaga segased lood, mis aga ei tähenda, et neid ei liiguks taimesõprade seas.

Kes aga tahab oma aeda eksootikat, see proovigu kasvatada Põhja-Ameerikast pärinevat suureviljalist jõhvikat. Suureviljalise jõhvika kirsisuurused marjad valmivad hilissügisel. Kasvatada saab meil teda vaid koduaias ja selleks tuleks valida mõni varajasem sort nagu ’Early Black’, ’Ben Lear’, ’Franklin’ või ’Bergman’. Paari sordi istikuid pakub Metsa talu. Soojas ja valgusrikkas aias võib saada suureviljaliselt jõhvikalt arvestatavat saaki.

Jõhvika kasulikest omadustest loe rohkem SIIT.
Mustikasortidest loe SIIT.

Sarnased artiklid