Roomlaste lemmiksalat. Maitserohkem ja krõmpsuvam

Tiina Tammet

Rooma salati lehed on tugevamad, krõmpsumad ning maitserohkemad kui lehtsalatitel. | Shutterstock

Rooma salat erineb teistest salativariantidest tugevamate ja maitserikkamate lehtede poolest, mis kokku hoides moodustavad õhulise pea.

 

Caesari salati põhikomponendina tuntuks saanud rooma salat Lactuca sativa var. longifolia kuulub pead moodustavate salatiteisendite hulka. Talle on iseloomulik püstjalt piklik õhuline salatipea. Rooma salati lehed on tugevamad, krõmpsumad ning maitserohkemad kui lehtsalatitel.

Rooma salati nimetus pärineb paavsti köögiviljaaias kasvanud salativariandist ja roomlaste salatilembusest. Aedsalat jõudis Euroopa põhjaaladele väidetavalt koos roomlastega 8.–9. sajandil. Ingliskeelses aiaterminoloogias levinud sama salati sünonüümnimetus Cos-salad on tulnud Kreekale kuuluva Kosi saare järgi. See koht oli Bütsantsi perioodil tuntud rikkaliku salatikasvatuse poolest. Teisalt viitavad mõned asjatundjad, et cos sarnaneb araabiakeelse sõnaga khus (salat).

 

Kasvab nagu salat
 

Rooma salatite valmimisaeg jääb külvist alates 90 päeva ringi, olenevalt sordi kasvukiirusest. Seega tuleb tema kasvamiseks rohkem aega varuda kui lehtsalatite puhul. Taimed tasub umbes neli nädalat ette kasvatada ja siis peenrasse istutada.

Pole vahet, kas kasti või peenrasse, külvata tuleb ikka niiskele pinnasele. Seemned vajavad idanemiseks valgust, nii et ära neid paksult mullaga kata, vaid raputa külvile peale õhuke kiht mulda, parem isegi tseoliiti või vermikuliiti. Seemned idanevad 4–16 °C juures 7–14 päeva.

Harvenda umbes 2 cm kõrguseid taimehakatisi, et neil jaguks kasvuruumi. Kolme-nelja pärislehega taimed on piisavalt suured peenrasse istutamiseks. Karasta taimi enne õue istutamist jaheda õhuga ning kaitse noori taimi lindude ja tigude võimaliku rünnaku eest.

Kui külvad otse peenrasse, kasuta kiiremaks tärkamiseks katteloori.

 

Kasvukoht
 

Rooma salat talub erinevaid mullatingimusi, kuid areneb kõige paremini päikeselisel või nõrgalt varjukal kasvukohal kobedas viljakas aiamullas. Muld peaks toitaineid sisaldama tasakaalukalt, sest salatil on omadus talletada lehtedes liigseid nitraate. Ehk teisisõnu: liigne (sõnniku) lämmastikurohkus paneb salati küll vohama, ent koguneb ebasoovitava koostisainena lehtedesse.

Eriti tähtis on hea saagi saamiseks muld parasniiske hoida. Kuivas jääb salatitaim kiduma ning muutub nahkjaks ja mõruks. Liigse suvekuumaga kipuvad paljud salatisordid õitsema minema, aga rooma salatid on ses osas üsna ükskõiksed ning jätkavad lehekasvu. Liig vesine pinnas või pikalt kestev vihmaperiood võib tekitada lehemädanikku ja saagi rikkuda.

Niiskuse säilitamiseks, mulla kobedana hoidmiseks, umbrohtumise vältimiseks ning salatitaimede mullapritsmetest puhtana hoidmiseks on mõistlik kasutada multši. Kata taimevahed niidetud rohuhakmete või põhuga, ent jäta juurekaela ümber väike ring vabaks, et õhk saaks piisavalt liikuda.

Ideaalsetes kasvutingimustes aga kasvab tihe ja maitsev salatitaim, mida võib tarvitada nii värskelt kui kuumtöödelduna. Tihedamat pead moodustavad sordid meenutavad välimuselt hiina kapsast, ent on maitserikkamad. Õrnemad on aga tekstuurilt pigem nagu võisalat.

 

Sordivalik
 

Vanad sordid eeldasid pea saamiseks lehtede kokkusidumist, ent tänapäevastel sortidel seda vaja teha pole, nad saavad kompaktse pea moodustamisega ise hakkama.

Kasvatatakse ka väiksema pea ja varasema valmimisega nn beebisalatit ja punaselehelisi variante. Rooma salatist on aretatud väga palju sorte, osa neist leiab müügilt ka meie seemnepoodides.

Artikli märksõnad