Inimese nägu on imeline: see näitab meile muu hulgas hetketundeid ja emotsioonide allhoovusi. Võib-olla just sellepärast armastame nii väga teatris käia, et näha erinevaid tundeid, mida näitleja suudab ainuüksi oma ilmega edastada.

Aastate jooksul jätavad kõik emotsioonid meie näkku oma vaod, küll murekortsude, küll naerukurdudena. Neid omakorda saavad lugeda meie kaaslased justnagu raamatut. Teadlasi on aga huvitanud see, kuivõrd me saame aru, kas inimesed on oma tunnete näitamisel siirad või mitte, ja nad on leidnud, et me teeme selle järelduse silmadest. Kui naeru või mureliku ilmega kaasneb silmade kissitamine, siis tundub inimene palju siiram võrreldes sellega, kui ta silmad tõmbuvad kokku vaid veidi. Seega võivad naerukortsud anda meile kindluse, et inimene on oma emotsioone näidates siiras.

Naeratus on aga üks universaalsemaid keeli maailmas. Me võime minna ükskõik kui kaugesse maailma paika, mõistmata sealset kultuuri või oskamata kohalikku keelt, ning luua kiire ja otsese side täiesti võõra inimesega. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Võib-olla ongi siin võtmesõnaks siirus – me kõik oleme alateadlikult näokeele lugemise eksperdid. Siiras naeratus sillutab tee, samal ajal kui ebasiiras naeruvirve ei mõju kuidagi.

Muide, ka koerad suudavad vahet teha, kas inimene on rõõmus või kuri, ja seda lihtsalt tema näoilme järgi. Koertega tehti näiteks katse, kus neile näidati fotosid tundmatute inimeste nägudest, ülemine ja alumine näopool eraldi. Katse jooksul suutsid koerad edukalt õppida inimeste ilmetest tundeid lugema, ja seda vaid fotosid vaadates. Rääkige veel rumalatest elajatest!