Rahvaravis on kasutatud hariliku sireli (Syringa vulgaris) pungi, õisi ja lehti, harvem ka koort. Uuematel kultuursirelitel, eriti topeltõielistel, polevat sama tõhusat toimet kui meie vanal heal uimastava lõhnaga ilu- ja talupõõsal.
Millal ja kuidas koguda?
Esmalt on tark kõrva taha panna, et tee ääres tolmu ja heitgaaside sees kasvanud sirelit enda turgutamiseks tarvitada ei või. Mida kaugemal suurest teest ja sügavamal aia sees ta kasvab, seda etem.
Kõigepealt saad koguda pungi. Säilitamiseks murra väikesed oksaotsad ja riputa kimbus varjulisse kohta kuivama. Eralda kuivanud pungad ja säilita neid paberkotis.
Õisi kogu siis, kui need on alles puhkemas, osa äsja avanenud, osa veel kinni – siis olevat nendel kõige parem toime. Korja õisi sealt, kus need silmailu ei paku, kobarana ja koos väikeste okstega. Mida kohe värskelt ei kasuta, seo kimpu ja kuivata tuulises varjualuses, seejärel pane kuivad õied paberkotti ootele.
Lehti saad hoiuks varuda kogu suve esimese poole kuiva ilmaga ja muidugi selliseid, millel pole plekke ega muid kahjustusi. Pikemaks säilitamiseks laota need õhukese kihina päikese eest kaitstud kohta ja lase kuivada. Hoia nagu õisigi kuivas kohas paberkotis.
Arvatakse, et nii kuivatatud õites kui ka lehtedes säilib ravivägi pikka aega – isegi kaks aastat.
Koort kaabi noortelt võrsetelt ja tarvita värskelt tinktuuri tegemiseks. Seda valmistatakse enamasti küll õitest, kuid tasub proovida ka koore mõju: täida veerand pooleliitrisest purgist purustatud koorega ja vala ääreni viina. Lase seista nagu õietinktuurigi ja määri valutavaid liigeseid-lihaseid.
