Porgandi-lehekirp (Trioza viridula Zett).

Valmikud (kirbud) on väikesed ainult paari mm pikkused ja vähemärgatavad. Värvuselt on lehekirbud kahvaturohelised, silmad veidi punakad ja neil on kaks paari kilejaid tiibu. Ka on nendel  tugevad hüppejalad, mis võimaldavad kiiret edasi liikumist.

Valmikud alustavad munemist juba juunikuu keskel ning see võib kesta suveperioodi lõpuni. Üks emane võib muneda kuni 700 muna. Valmiku poolt munetud munad on värvuselt kollakasvalged, mis hiljem küll muutuvad kollasemaks. Munadest arenevad vastsed, millised on kuni 1,5 mm pikkused ja värvuselt rohekashallid. Vastsed arenevad umbes 30 päeva ning  saades seejärel täiskasvanuks augustis siirduvad nad talvituskohtadesse.

Talvituvad valmikuna okaspuudel, eelistades mändi ja veidi vähem kuuski. Kevadel lähevad nad sarikõielistele taimedele ja munevad leheservale ning kinnitavad muna lehe külge varrekese abil. 

Kahjustus. Porgandit kahjustavad valmikud ja vastsed. Kahjustuse tagajärjel porgandi lehed kipruvad, moodustub hulgaliselt narmasjuuri, taim kängub. Juurikas puitub ja muutub maitsetuks.

Kahjustusi on rohkem tuulevaiksetes aedades, kus on tavaliselt ka okaspuid.

Tõrje.
Oluline on kasvukoha valik. Porgandit kasvukoha valikul tuleb arvestada sellega, et läheduses poleks okaspuid. Vältida tuleb ka eelmise aasta porgandi kasvukohti eriti okaspuude läheduses.
Kahjustuste vähendamiseks on efektiivne katteloori või putukakaitsekanga kasutamine.
Oluline on katmine toimuks koheselt peale külvi.
Kahjustusi esineb rohkem väikeaedades, kus taimestik on tihedam.
Sobivamad kasvukohad on tuultele avatud avamaa., lagedad põllud.
Sobiva külviaja valik. Varajast porgandit tuleks külvata väga vara juba aprilli keskel.
Säilitusporgandit tuleks külvata hiljem, sobivamaks külviajaks on juunikuu keskpaik.

Porgandikärbes (Psila rosae F.)

Valmikud on 4-5 mm pikkused  kärbsed. Keha on läikivmust, pea pruunikas ja jalad kollakad. Nende tiivad on suhteliselt suured ja rohekat värvi. Munad on piimvalged, ribilised. Vastsed on vaglad, millised on  määrdunud  kollakat värvi ning nukud on kollakaspruunid.

Nukud lähevad talvituma mulda.  Kevadine lendlus algab juunikuu alguses kui õunapuud alustavad õitsemist. Porgandikärbes muneb õhtuti ja paigutab oma munad porgandi või teiste sarikõieliste kultuuride tõusmete lähedusse mullatükkide vahele.

Porgandikärbsed on aktiivsemad pilves ilmaga ja nendel põldudel, millised asetsevad veekogude lähedal. Lendlus on eriti aktiivne pärast hoovihma. Ka munemisperiood on porgandikärbsel suhteliselt pikk 30-50 päeva. Üks emane kärbes muneb 100-120 muna.

Koorunud vaglad toituvad porgandi  maa-alusest osast. Vaglad nukkuvad mullas. Nendel on tavaliselt kaks põlvkonda. Teist põlvkonda rajavate kärbeste lendlus algab juuli esimesel dekaadil.

Kahjustus. Kahjustajad on vaglad, kes ajavad käike porgandi juurikasse. Kahjustatud juurikad muutuvad mõruks ja puiseks. Kahjustatud taime pealsed on nähtavad, sest nad muutuvad violetseks või punakaskollaseks. Suure kahjustuse korral võivad pealsed kuivada. Sageli hävineb saak kvaliteedi kahjustumise tõttu. Kahjustus on suurem tihedamal külvil ja kergema lõimisega muldadel.

Tõrjevõtted.
Porgandipõllu asukohaks valida tuultele avatud kohad. Viljavahelduse nõuetest kinni pidamine.
Korralik mullaharimine talvituvate nukkude hävitamiseks.
Väikeaedades hoolikas kõplamine munade hävitamiseks.
Külviaja valik, et vältida esimese põlvkonna kahjustusi.
Suurema ülekattega loori kasutamine.
Keemiline tõrje. Pritsimiseks sobivad mitmed preparaadid ja osa nendest on ka vabamüügil.
Maheporgandi puhul kasutatakse pritsimiseks küüslaugu-,  kõrvenõgese-,  soolikarohuleotist jm. Pritsitakse väikeste vahedega (4-5 päeva) vähemalt 3-4 korda.

Allikas: TM Kodu&Ehitus