Ussimaarjapäev – miks ei tohtinud vanarahva arvates sel päeval metsa minna?

Ussimaarjapäeva kutsuti ka väikeseks maarjapäevaks, ussi magamise päevaks ja ussi urguminemise päevaks. Kirikukalendris on 8. september neitsi Maarja sündimise päev, kuid Eesti rahvapärimuses kujunes tähtpäeva üheks silmatorkavamaks osaks hoopis madudega seotud pärimus.

Maod lähevad talvekorterisse

Vanarahva uskumuse järgi hakkasid ussimaarjapäeva paiku maod urgu ehk talvekorterisse minema. Rahvapärimuses öeldi muu hulgas, et uss läheb mättasse.

See oli ühtlasi üks looduse sügisese hääbumise märke. Kui kevadistes rahvakalendri kommetes tähistati looduse ärkamist, siis ussimaarjapäev tuletas meelde, et aktiivne suveaeg hakkab lõppema ning loodus valmistub külmemaks aastaajaks.

Tänapäeval ei maksa 8. septembrit muidugi võtta sõna-sõnalt kuupäevana, mil kõik Eesti maod korraga talveunne lähevad. Rahvakalendri tähtpäevad olid ennekõike looduses toimuvate muutuste märkamise ja aasta kulgemise orientiirid.

Miks ei soovitatud metsa minna?

Ussimaarjapäevaga oli seotud ka metsa minemise keeld. Ühe seletuse järgi vajas loodus sel ajal rahu. Praktilisem põhjendus oli seotud madudega: arvati, et talvitumispaikadesse suunduvad maod liiguvad sel ajal rohkem ringi ja nendega kohtumise võimalus on suurem.

BERTA rahvakalendri andmebaasi järgi oli ussimaarjapäeval üldiselt töötegemine ja metsaminek keelatud. Mõnel pool välditi ka õmblemist ja ketramist, sest usuti, et nii saab hoiduda ussi salvamisest.

Algas jõhvikalkäimise aeg

Pärimuses on ussimaarjapäeval veel üks tänapäevalgi huvitav tähendus. Mitmel pool peeti seda ajaks, millest alates võis hakata jõhvikal käima. Rahvaluulearhiivi üleskirjutustes on säilinud teateid, mille järgi ei kardetud pärast madude mättasse minemist enam soos ja metsas nii palju usse ning hakati jõhvikaid korjama.

Ka Eesti Vabaõhumuuseum nimetab ussimaarjapäeva jõhvikaaja alguseks.

Sügisesed põllutööd hakkasid lõppema

Ussimaarjapäev oli seotud ka talurahva töökalendriga. Lõuna-Eestis seostati tähtpäeva muu hulgas viljakoristuse ja rukkikülvi lõpuga. Mõnes paigas tähistas see ka õitsilkäimise ehk hobuste öise karjatamise lõppu.

BERTA andmetel peeti ussimaarjapäeva ka üheks õunte valmimise tähiseks. Nii koondusid selle päeva ümber mitmed märgid, mis ütlesid vanarahvale üht ja sama: suvi hakkab lõppema ning sügis võtab järjest enam võimust.

Ussimaarjapäev ei kuulunud kõikjal Eestis kõige olulisemate rahvakalendri tähtpäevade hulka. Pärimus oli tugevam eelkõige Eesti ida- ja kagupoolsetel aladel ning päeva tähendus erines piirkonniti.

Setumaal seostati usside talvituma minekut ka 14. septembril tähistatava viissenjapäevaga. Ussimaarjapäeva on Eestis tuntud vähemalt 16. sajandist, kuid 19. sajandil oli see juba suhteliselt vähetuntud ning 20. sajandiks suuresti ununenud tähtpäev.

Allikad: Eesti Rahvaluule Arhiivi „Eesti rahvakalender“, BERTA – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas, Eesti Vabaõhumuuseum