Vaevused, mida põhjustavad veenilaiendid. Igal kolmandal on need

Kodutohter

Peaaegu igal kolmandal inimesel leidub veenilaiendeid. Mis on veenilaiendid ja miks nad üldse tekivad tekivad?

Täpset põhjust, miks veenilaiendid tekivad, ei teata ikka veel. | Shutterstock

Veenilaiendid ehk varikoos on pindmiste veeniharude laienemine. Laiend tekib siis, kui veri pääseb veeniseinte lõtvuse või veeniklappide kahjustuse tõttu voolama pindmises veresoonevõrgustikus vales suunas.
Enamasti ilmuvad veenilaiendid säärte ülaosasse või reitele. Säärte ja reite sisekülgedel kulgeb pahkluust kubemeni pikk pindmine veenivalendik. Sääre tagaküljel kulgeb pahkluust põlveõndlani lühike pindmine veenivalendik. Tavaliselt neid palja silmaga ei näe. Neist väljub mitmeid kõrvalharusid, mis kokku moodustavad keeruka pindmise veenivõrgustiku, ning varikoos areneb nimelt nendes kõrvalharudes. Veresooned laienevad, moodustades naha pinnal nähtavaid sinakaid hargnevaid jooni ja komusid.
Praktikast on teada, et laiendid tekivad siis, kui veenide klapid kuluvad või veenide seintes tekib ehituslikke muudatusi. Täpset põhjust, miks nii sünnib, ei teata ikka veel.

 

Milliseid vaevusi veenilaiendid  tekitavad?
 

Tavalised sümptomid on rõhumis- või raskustunne jalgades, tursed ja/või valu. Jalgades võib tajuda ka pisteid ja kõrvetustunnet ning nahk veenilaiendite ümber võib sügeleda. Mõnikord võib olla ka krampe. Enamasti ägenevad sümptomid õhtusel ajal ja annavad öö möödudes järele.
Tõsisem näht on naha tooni muutumine, mille puhul varikoosi piirkond võib värvuda pruunikaks. Kõige hullem vaevus on säärehaavand. Sellisel juhul tekivad haavad nahasse väiksemagi riivamise puhul või koguni iseenesest. Säärehaavandeid tekib vähem kui 1%-il veenilaienditega inimestest.

 

Kuidas veenilaiendeid diagnoositakse?
 

Tavaliselt hindab perearst seisundit esmaste sümptomite põhjal. Ta hindab nähtavaid laiendeid, turseid ja võimalikke nahamuutusi ning küsitleb varasemate haiguste kohta. Perearst võib anda saatekirja veresoonte kirurgi vastuvõtule. Veresoonte kirurg teeb veenide ultraheliuuringu ning hindab ravi vajalikkust ja vajadusel erinevate raviviiside sobivust. Alati, kui laiendid teevad tüli, maksab minna neid arstile näitama. Kui jalgades on rõhuv või raskustunne, on tekkinud tursed või veelgi tõsisemad sümptomid, nagu näiteks nahamuutused ja värvumine pruunikaks, tuleks kindlasti arsti juurde minna.

 

Kuidas veenilaiendeid ravitakse?
 

Tänapäeval aina enam eelistatud raviviisid on vahtskleroseerimine ja laserkoagulatsioon, mis nõuavad vaid vastuvõtule minekut. Traditsioonilisi üldnarkoosiga veenilaiendilõikusi tehakse jätkuvalt neile, kelle seisund seda nõuab.

Veenilaienditega inimese seisukohalt on vahtskleroseerimine kõige kergem. Protseduuri ajal süstitakse kahjustunud veeni ravimit, mis töötleb soone sisepinda, et soon aheneks ja saaks hakata armistuma. Ravi toimel tõmbub soon kokku. Vahtskleroseerimise ajal kontrollitakse kogu protsessi ultraheliaparaadi abil. Laiendid kaovad tavaliselt mõne kuu jooksul.

Vahtskleroseerimine on tasuline. Seepärast ei soovitata seda protseduuri neile, kelle veenivalendik on laialdaselt kahjustunud, sest see läheb kalliks maksma. Kosmeetiliselt aga jääb tulemus parem kui peale traditsioonilist lõikust. Laserkoagulatsioon on patsiendi seisukohast pisut raskem kui vahtskleroseerimine. See nõuab kohalikku tuimastust ning võimalik, et ka valuvaigisti või rahustava ravimi kasutamist. Selle puhul tehakse nahasse väike haav, mille kaudu viiakse ultraheli juhitud soojuskateeter pindmiste veenide võrgustikku, ja soon tuimastatakse. Töötluse toimel soon sulgub ja hakkab armistuma, tänu millele vale suunaga verevool lakkab.

Traditsioonilise veenilaiendiopiga eemaldatakse kas üksnes nähtavad veenikomud või komud koos mittetöötava veeniosaga kirurgiliselt. Enamasti tehakse sellist lõikust kas üldnarkoosi või seljaajutuimastusega ning see nõuab ka haiglas viibimist.
Kolme aasta jooksul pärast ravi uueneb 10–30% veenilaienditest ja viie aasta jooksul esineb isegi üle pooltel opereerituist uusi veenilaiendeid.

 


Kuidas saaks ise püüda veenilaiendeid ära hoida?
 

Ülekaal lisab veenilaiendite tekke riski, seepärast on kehakaalu kontrolli all hoidmine üks võimalus veenilaiendeid ära hoida. Ka liikumine ja võimlemine elustavad jalgade vereringet ning vähendavad veenide rõhku. Juba esimeste nähtude ilmnemisel tuleks hakata kandma tugisukki, et ära hoida veenikomude teket.
Kui veenilaiendid on juba ilmunud, tasub ise jälgida, mis võib sümptomeid ägedamaks muuta. Vaevusi suurendavad näiteks kuum saun või pikk istumine, ent samuti kestev seismine – sellisel juhul tuleks võimalusel neid olukordi vältida. Enamasti teeb head see, kui jalad saab kõrgemale tõsta ja vahepeal liikuda.

Vanus ja pärilikkus on kõige suuremad riskifaktorid. Mida vanemaks inimene saab, seda suurem on veenilaiendite tekke oht. Varikoosiga seotud kudede omadused on teatud määral ka pärilikud. Pärilikkust on aga raske uurida, sest see vaevus on äärmiselt levinud.
Ka rasedused suurendavad veenilaiendite tekke võimalust. Rasedus ise veenilaiendeid ei põhjusta, kuid toob kudede omadused esile. Mida rohkem on rasedusi, seda tõenäolisem on ka varikoos. Naistel on mõnevõrra rohkem veenilaiendeid kui meestel.

Sarnased artiklid