Varemerohi kaunistab, ravib, väetab ja kaitseb. Varemerohi peletab lehetäid
Kaja Kurg
Varemerohtu süüa ei maksa, aga kindlasti tasub ta kasutusele võtta aiapidamises. | Shutterstock

Jõulise kasvuga varemerohi ehib suure värvilaiguna aeda kogu suve esimese poole. Temast on palju kasu ka loodussõbralikus aiapidamises.

Taevassinine õievärv ütles, et kaunis õitseja on kare varemerohi Symphytum asperum. Teise meil levinud liigi, hariliku varemerohu S. officinale õied on lillakad.

Vähenõudlikku varemerohtu on läbi aegade kasvatatud meie aedades ilu- ja ravimtaimena, aga teda võib kohata ka looduses niisketes paikades, teeservades, vanades parkides. Üsna tõenäoliselt jõudsid mõlemad liigid meile mõisaaedade kaudu, kust nad lasid jalga loodusesse ja seal naturaliseerusid.

Harilik ja kare varemerohi oma jõulise kasvu ja hoogsalt levivate risoomidega lillepeenrale ei sobi. Igati paslik koht on aga looduslikuma ilmega aiaosas või tiigikaldal. Ilupeenrale saab istutada suureõielise varemerohu S. grandiflorum roosade, siniste ja valgete õitega ning isegi kirjulehiseid sorte, mis on madalamad (30–45 cm) ning mille levimist on lihtsam ohjeldada.

Varemerohi on tore pika õitseajaga püsik. Kui pärast õitsemist õisikuvarred ja vanade kolletuvate lehtedega puhmik maani maha lõigata, kasvab õige pea uus, värske lehestik ning taas võib näha ka õisi. Kuna varemerohi levib jõudsalt ka ise seemneid külvates, on seegi kaalukas põhjus, miks äraõitsenud õisikud eemaldada.

 

Ilu varjuküljed

 

Kiirekasvulist ja agressiivselt levivat varemerohtu saabki aias pidada vaid nii, kui piirata tema kasvuala vähemalt 30 cm sügavuselt mingi tõkkega, millest risoomid ei suuda läbi murda. Samamoodi tuleb aias ohjeldada ka müntide ja kõrvenõgese isukat maadevallutust.

Kõik varemerohu osad on sisse süües mürgised, kuid taime võib kasutada välispidiselt ihuhädade ravitsemisel. Hariliku ja kareda varemerohu lehemähiste, ürdileotiste ja juuresalvide-tinktuuridega saab vaigistada liigese- ja lihasevalu, tohterdada nikastusi, muljumisi, paistetust, kriimustusi, halvasti paranevaid haavu, paiseid, põletikke. Värske leht tuleb enne haiget saanud kohale panemist pehmeks muljuda. Vanasti kasutati taimemahla luumurdude ravimisel.

Varemerohu noori võrseid on varem söödud nagu salatit, kuid siis avastati, et taimes sisalduvad toimeained lagundavad punaseid vereliblesid ja tekitavad maksakahjustusi. Seega ei maksa varemerohtu süüa, kindlasti tasub ta aga kasutusele võtta aiapidamises.

 

Toitev lehemultš
 

Kogukas varemerohi ammutab kasvu ajal mullast suure koguse lämmastikku, kaaliumi ja muid toitaineid, mis talletuvad ka lehtedes. Suurte, 25–30 cm pikkuste lehtedega on nutikas katta köögivilja- ja ürdipeenarde pinda, sest selline lehekate kujutab endast aeglaselt lagunevat väetist. Õnneks pakuvad lopsakad taimed toitvat multšimaterjali piiramatus koguses.

Kõige väärtuslikumad on lehed enne õitsemist, sest õitsemise ajal hakkab taim toitaineid kulutama paljunemisele ehk seemnete küpsetamisele. Kuna varemerohu risoomidelt tõuseb tohutu hulk taimi, siis pole kahju mõned enne õitsemist 6–7 cm kõrguselt maha lõigata, et väärt ainetest pungil lehtedega oma aeda toita. Lehti võib võtta mitu head korda suve lõpuni, sügiskuudel peab laskma taimedel aga lehti kasvatada, et nad saaksid talveks valmistuda.

Mõned lehed tasub pista ka komposti sisse, et seda rikastada toitainetega ja ergutada lagunemisprotsessi.

 

Kaaliumirikas väetis
 

Nii nagu kõrvenõgesest, saab ka varemerohust pärast kääritamist ülihead, mineraalainerikast kiiretoimelist vedelväetist. Varemerohus pole küll nii palju lämmastikku kui nõgeses, kuid see-eest on tema lehtedes ja vartes märkimisväärselt palju kaaliumi.

Seda on kasulik teada kõigil, kes tomateid kasvatavad, sest tomatitaim vajab viljade kasvamise ajal suurel hulgal just kaaliumi. Tavaliselt saavad esimesed tomatid valmis juuli esimesel poolel ning sel ajal on moodustunud juba neli-viis kobarat. Siis ongi paras aeg võtta kasutusele kaaliumirikas varemerohukääritis.

Kuna tomatitele meeldib ka nõgeseleotis, milles on rohkelt mikroelemente ja muid kasulikke taimseid toimeaineid, siis võiks neid kahte väärt taime ka koos kääritada.

Kääritise valmistamiseks pane taimed tünni ja vala veega üle. Ära täida anumat servani, sest kääriv ja vahutav segu hakkab üle ääre valguma. Kord päevas sega taimemass läbi, sest käärimine vajab hapnikku.

Käärimisele kulub 2–3 nädalat. Kui segu enam ei kobruta, on protsess lõppenud ja  väärt ained taimedest „välja tõmmatud”. Korja taimejäänused anumast välja ja vii komposti, sest see läbiligunenud mass hoogustab komposti valmimist.

Anumas olevat tumedat vedelikku tuleb kindlasti lahjendada: varemerohu ja kõrvenõgese kääritise puhul on paras vahekord 1:10 ehk liiter kääritist 10 liitri vee kohta. Selle helepruuni vedelikuga kastagi taimi.

 

Lehetäide peletaja
 

Lisaks väetamisele kulub varemerohi ära ka koduaia taimekaitses. Maaülikooli teaduri Luule Metspalu hiljuti ilmunud raamatust „Taimedega kahjurite vastuˮ saab teada, et varemerohu ekstraktidega pritsimine aitab vabaneda lehetäidest ja ripslastest, lisaks pärsivad need putukate munemist ja toitumist, takistades sel moel kahjurite levikut.

Sarnased artiklid