November on käes. Niiske tuul toob ninna kõdulõhna, pimedus on kõikehõlmav ja mõtted kaduvikust lähemal kui mistahes muul ajal.
Me püüame tänapäeval hoida surma endast kaugel.
Kui varem peeti rahva seas allapoole rippuvate okstega ehk leinapuid kohaseks kalmistule, siis nüüd leidub neid kaunivormilisi isendeid paljudes koduaedades.
Eelmisel sajandil oli meil lehtpuude leinavorme alla 10, kuid nüüd on neid juba üle mitmesaja.
Lähedase kaotusest ülesaamine on alati raske. Sellest, kuidas saavad lähedalseisjad leinajat aidata, räägib MTÜ Eluliini kriisinõustaja ja psühhoterapeut Eda Mölder.
Lein võib kesta aastaid, mõnikord isegi aastakümneid.
Roheline pöetud murupind aias ja haljasaladel on midagi nii enesestmõistetavat, et enamasti me alternatiividele ei mõtlegi. Siiski ei taha muru kasvada sugugi igas kohas, kus meie teda näeksime.
Eestlased ütlevad enda kohta: maarahvas, metsarahvas, mererahvas. Aedadesse vaadates võiks lisada kivirahva, sest pole aeda, kus poleks mõnd kivi, sageli veel imetlemiseks esile tõstetud.
Lugeja plaanib osta vana talumaja, millega kaasneb ligi kolm hektarit põllumaad, kus on aastate jooksul aga iseeneslikult väikesed männid kasvama hakanud. Plaan on mände juurde istutada – et kunagi kasvaks seal mets.
Rohelust kogu aastaks ihkavatele aiapidajatele peaks sobima järgmised kaks põõsast.
Harilik loorberkirsipuu (P. laurocerasus) on igihaljaste nahkjate, rododendronit meenutavate lehtedega ilus põõsas.