Koduaeda loodud võluv maastik püüab pilku lopsakate lilleniitude, suliseva vetemängu, kiviste „mägede” ja vormi pügatud mändidega.
Nooruses käisid Aivi ja Peeter pidevalt mägedes matkamas, pikad tuurid tehti Kaukasuses ja Kesk-Aasia mäestikes.
Võsavillemi talu aias on täiuslikult ühendatud ilu ja praktilisus, inimese kätetöö ja looduse looming.
Lydia Veeris kirjutab konkursile „Kodu kauniks” saadetud kaaskirjas: „Meie aed saab alguse elumaja terrassilt, mis on majast väljudes nagu jätk elur
Hapulembestele taimedele mõeldud istutusala põhi on kaval juba hilissügisel ära teha: pika talve jooksul saab siis turvas endasse imeda kogu vihma- ja lumevee, mis taevast tuleb.
Käärid on aedniku parimad sõbrad ja neid tasub iluaias kasutada julgelt. Siiski peab teadma, mida, millal ja kui palju võib lõigata.
Heitlehiste põõsaste ja ilupuude kohta kehtib reegel, et neid tasub lõigata pigem rohkem kui vähem.
Külluslikult kastes ja piserdades saab üles turgutada ka poolsurnud puu- ja põõsaistiku.
Ikka ja jälle esineb olukordi, et istutatav puu või põõsas näeb sedavõrd nadi välja, et tekib küsimus tema ellujäämisest.
Aiaomanikena on meil kogu aeg millegi kallal nokitsemist ning enamasti pöörame ilu- ja köögiviljaaiale rohkem tähelepanu kui viljapuuaiale. Paljudes aedades on alles vanad head õuna-, pirni või ploomipuud, kellel lastakse pigem omasoodu olla.