Väino Tamm on olnud üks olulisemaid teise maailmasõja järgseid Eesti sisearhitekte, kelle looming ning mõju sisearhitektide koolitamisele ERKI sisearhitektuuri kateedri juhatamise kaudu on määranud paljuski modernistliku arhitektuurikeele leviku ja rolli. Kuid kõikide suurte avalike hoonete, mitmete kohvikute, hotellide ning teatrite kujundajana on tänaseni pea muutumatul kujul säilinud vaid üks tema töödest – oma perele kavandatud ja ehitatud maja Piibe maantee pervel.
Väino vanemad Erna ja Gustav Tamm sattusid pärast teist maailmasõda ja Nõukogude armee sissetulekut keerulisse olukorda: nende talumaad Tapa lähistel võõrandati polügooni laiendamiseks, asemele pakuti kaht väikest krunti Aegviidus. Kuna Gustav oli olnud arreteeritud, sai ühe krundi ametlikuks omanikuks Erna, teine kirjutati aga Väino nimele.
Nendele kõrvuti asuvatele kruntidele hakkas Väino esialgu projekteerima kahte eraldi seisvat maja: 1957. aastal valminud projektis on ette nähtud ühel krundil väiksem hoone vanematele, teisel veidi suurem noorperele. Projekteerimise käigus arenes aga kahest eraldi seisvast hoonest ja krundist üks, kuid kaheosaline jaotus mahus säilis. Kuigi lõplik projekt sai kinnituse 1969. aastal, oli modernistlike detailidega tööprojekt valmis juba varem – ehitustööd algasid 1959. aastal ja 1962. aastaks oli hoone põhimahus valmis ehitatud.
Modernismi laines
1960. aastate modernismile omaste detailidena sai maja pika horisontaalse karniisi, aknajaotusest kadusid liigsed vahejaotused ning rõhutati sirgeid vertikaale. Modernistlik ühekorruseline hoone tuletab meelde Eesti arhitektuuri kuldset aastakümmet, kui Soome eeskujul hakati siingi projekteerima lameda katuse, laia karniisi ja suurte aknapindadega moodsaid elamuid. Oluliseks sai arhitektuuri ühendamine ümbritseva keskkonnaga ja võimalikult looduslähedaste materjalide kasutamine. Moodsalt teha tähendas sarnaneda lääne kultuuriruumiga, omada ühisosa meist äralõigatud maailmaga.
Iseenesest lihtsa kuju ja ajastuomase materjalikasutusega hoone fassaadi elavdavad väikesed nipid, mis väljendavad arhitekti vabadust oma kodu projekteerides. Aknaid ümbritsevad laiast lauast kastid, üksikud silikaatkivid on fassaadil laotud ülejäänutega risti. Siin-seal kohtab veelgi väikeseid, kuid hästi läbi mõeldud ja lahendatud detaile, olgu selleks kasvõi insener-tehniliselt ainulaadne hoovitrepp.
Talukompleksi mudel
Vana ja uue, arhailise ja modernse kokkupuude saabub maja kontseptsioonis. Hoolimata moodsast väljanägemisest on hoone omamoodi traditsioonilise talukompleksi mudel: eraldatud on õu ja tagahoov, viimasesse viib köögist n-ö must uks, kust pääseb majandushoovi ning abiruumide ja töökojaga kõrvalhoonesse. Selge eraldus «puhaste» ja «mustade» alade ning ruumide vahel seob hoone funktsionaalselt talukompleksiga, mida toetavad ka hiljem õuele juurde rajatud salvkaev ja mahukas peenramaa. Viimaselt saadava saagi hoiustamiseks on suurema hooneosa alla, kütte- ja tehnoruumide kõrvale kavandatud mahukas kelder. Väiksema, Väino vanematele mõeldud hooneosa all asus aga agronoomist isa rõõmuks valgusküllane talveaed ja saun. Väino isa olevat küll kurtnud, miks poeg sellise moodsa välimusega maja tegi, kuid funktsionaalselt säilisid paljud talle omased liikumisloogikad.
Maja paigutuse ja kujunduse juures on olemuslik roll ümbritseval maastikukujundusel. Tühjale krundile on iga taim teadlikult valitud ja istutatud, sümboolse viitena perekonnale istutati maja nurka nüüd juba suureks ja kaharaks kasvanud tamm. Hariduselt põllumajandusagronoom, tegutses Gustav Tamm ka kohaliku aiandus-mesindusseltsi esimehe ja looduskaitseinspektorina. Väino isa süvenes põhjalikult aiakujundusse juba maja varajases ehitusjärgus, suunates tähelepanu terrassidele, eri tasapindadel paiknevatele taimepuhmastele ning ilu- ja tarbeaia loomise vajadusele. Seda maja ei saa vaadata lahus aiast ega aeda lahus majast. Astmeliselt terrassidest välja kasvav lõunakülg on loodud aja veetmiseks põimitult sise- ja välisruumis.
Ehitamine ja taastamine
Aegviidu maja ehitamisega alustati 1959. aastal, elama asuti sinna kohe pärast valmimist aastatel 1962–63. See aga tähendas eelkõige majakarpi, viimistletud interjöör sai valmis alles 1970. aastatel. Oma jõududega töötades oli tollal liigagi tavaline, et ehitamisele kulus üle kümne aasta, kuid ruumid võeti kasutusele sageli esimesel võimalusel.
Kuigi projekteeritud kahele perele aasta ringi elamiseks, ei läinud maja sellisel kujul kunagi käiku: ERKI sisearhitektuuri kateedri juhataja ning aktiivselt projekteeriva sisearhitektina möödus Väino Tamme ja tema pere elu linnas, Aegviitu kolisid suuremasse hooneossa vaid Väino vanemad, hiljem elas seal aastaid üksi abikaasa Leelo Tamm. Mõlemat hooneosa on vajaduse kohaselt ümber kujundatud küll suviseks, küll aasta läbi kasutuseks.
Aegviidu maja siseviimistluse valmimisega samal ajal oli töös Väino Tamme üks tähtsamaid objekte – Viru hotell. Nii leiab Aegviidu kodust viiteid 1972. aastal valminud hotellile samast pärinevate kroomitud käepidemete ja segisti kaudu, numbritubades kasutatud tekstiilkattega pinnad kavandas Väino ka magamistuppa.
Helge ja voolav ruum
Kogu sisseehitatud mööbel, tahveldussüsteemiga seinajaotus ja kitsas köök edastab Väino Tammele iseloomulikku detailitäpset käekirja. 1960. aastate modernismi vaimus on ruum valge ja voolav: köök on eraldatud avarast elutsoonist, kus keset ruumi paigutatud kamin tsoneerib söögi- ja elutoa, mis oma voolavas sopilisuses pakub rohkelt võimalusi ja kohti istumiseks-olemiseks. Istumine, koosolemine ja aeglane kulgemine on sellesse ruumi erinevate konfiguratsioonidena sisse kirjutatud – majaga on koosolemine alati koos käinud.
Aegviidu maja ei ole siiani ümberehitamist ega muud suuremat sekkumist vajanud. Tarviduse kohaselt on uuendatud tehnilisi süsteeme ning parandatud ja kohendatud kulunud materjale, kuid ruum oma funktsionaalsuses on osutunud ajas kestvaks. Suurim elumugavuste muutusest tulenev erinevus projekteerimisajaga võrreldes on olnud vajadus mahutada kööki ajakohane külmkapp – selle tarbeks vaja minev ruumiosa eraldati vanast vannitoast.
Üks suuremaid taastamistöid leidis maja juures aset pärast 1985. aastal toimunud põlengut. Teadmata põhjustel süttinud hoovihoone tekitas tulekahju käigus suuremaid kahjustusi ka elumaja katusele ja hoovifassaadile. Õnnetus, mis oleks võinud kujuneda palju suuremaks, saadi aegsasti likvideeritud tänu õnnelikule juhusele, kui öine möödakäija leeke märkas ja tuletõrjujad alarmeeris. Maja taastamine tõi 1987. aastal kokku aasta varem ootamatult surnud Väino Tamme lähimad kolleegid ja tudengid, kes talgu korras ise materjalid ja vahendid muretsesid ning katuse ja fassaadi taastasid. Uue hoovihoone projekti kavandas Vello Asi, talgutel osalesid Leo Leesaar, Emil Lausmäe, Maidu Vaikre, Aulo Padar, Vello Asi, Vello Liiv, Urmas Alling ja Rein Laur.
Traditsioone siduv
Koosolemine, istumine ja mõtlemine, jutustamine ja olemine – need on tegevused, mis on majja algusest peale sisse mõeldud ja sisse elatud. Täisroheluses ja lopsakuses aed ning teatav suvelõpu sumedus ühes asjaoluga, et just siis on olnud mitmete pereliikmete sünnipäev, on teinud augusti kuuks, kui Aegviidu maja aias kokku saadakse. Nii on see olnud ja nii kantakse seda traditsiooni edasi tänapäevalgi majas, mis 60 aastat pärast valmimist mõjub endiselt ajakohase, asjakohase ja funktsionaalsena ning millel on väikeste kohanduste kõrval õnnestunud säilida ajale vastupidaval kujul.
Praegu toimetavad majas Väino Tamme tütar Pille Lausmäe ja tütrepoeg Ville Lausmäe, kes mõlemad on oma elukutseks valinud sisearhitekti oma. Kuigi peresiseselt käib aeg-ajalt arutelusid erinevatele ruumidele uute funktsioonide andmise üle, või et kas kaks erinevat hooneosa tuleks hoopis kokku ehitada, tõdeb Pille Lausmäe siiski, et tegelikult toimib siin kõik oma vaikses rahus ja täpsuses ning ümberehitusteks põhjust ei näe. Kuidas kohaneda ajas muutuvate vajadustega modernistlikult terviklikus ja detailselt läbitöötatud ruumis, on kindlasti küsimus, millele igat muudatust planeerides tuleb siin mõelda, kuid paradoks ongi vist selles, et hästi töötavat ruumi pole tegelikult vaja olnud isegi 60 aasta jooksul sisuliselt ümber kohandada.
Aegviidu maja on fookuses ka tänavu 90. sünniaastapäeva tähistava sisearhitekti mälestuseks loodud Eesti Sisearhitektide Liidu näitusel Eesti Arhitektuuri- ja Disainigaleriis (avatud 5.−28.11.2020). Perele loodud privaatne ruum on alati olnud mõttekaaslasi siduv koht: siin on koos käidud ja aega veedetud nii sõprade kui ka kolleegidega juba maja ehitamise ajast alates.
Väino Tamm. Olulisemad projektid
• Eramu Aegviidus (enda maja), 1957–69
• Kunstiklubi ehk KUKU klubi, 1963 (kaasautor A. Murdmaa)
• Kohvik Pegasus, 1963 (kaasautorid L. Pärtelpoeg ja A. Murdmaa)
• Restoran Gloria, 1963 (kaasautorid L. Pärtelpoeg ja A. Murdmaa)
• Kohvik Moskva, Tallinn, 1965 (kaasautor H. Karro)
• Teatri- ja kontserdisaal Vanemuine, 1965–67 (alustatud koos L. Pärtelpojaga, osaline kaasautor V. Asi)
• Kohvik Tuljak, 1966 (kaasautor V. Asi)
• Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone, 1967 (kaasautor V. Asi)
• Kohvik Tallinn, 1967–69 (kaasautor V. Asi)
• Baar Karoliina, 1968 (kaasautor V. Asi)
• Hotell Viru, 1968–72 (kaasautorid V. Asi, T. Gans, M. Summatavet ja L. Raudsepp)
• Eesti Raadio administratiivhoone, 1970
• Teater Estonia, 1973 (kaasautor V. Asi)
• Pirita purjespordikeskuse jahtklubi ja pressikeskuse sisekujundus, 1975–80 (kaasautorid V. Asi, L. Leesar, J. Lember ja A. Padar)
