Aiamööbli pikaealisuse saladus
kodus.ee
Eelistada tasub sellist aiamööblit, mille viimistlemine ja ka järelhooldus oleks võimalikult lihtne, kiire ja mõõduka hinnaga. | Shutterstock

Kas osta või teha ise? Millisest materjalist mööblit meisterdada? Aiamööbli pikaealisuse saladus.

Mööbel sobigu peremehe elustiiliga

Kõige lahedam aiamööbel on ikka ise tehtud – isikupärane, armas, kiiksuga, võib-olla mitte alati kõige funktsionaalsem, aga siiski mõnus kasutada. Paljugi sõltub materjalist: mis materjalist on tegija ja mis materjalist tehakse. Tegijal peavad muidugi olema õiged tööriistad ja ruumiline ettekujutus (peas, paberil või arvutis).
Ostmisega on palju lihtsam – lähed poodi ja valid sobiva välja. Kui sobivat pole, siis lähed järgmisse poodi… no viiendast-kuuendast leiad selle õige ikka. Nii nagu kingapaarigi ostes.  

 

Kuldne kesktee äärmuste vahel

Alati on olemas äärmuslikud isendid. Näiteks üks värske aiamööbli omanik pakib oma ostu lahti, monteerib kokku ja paigutab sobivasse kohta. Sinna see jääbki aastateks, kasutus on küll aktiivne ja ümberringi muru pügatud, ent – ilma hoolduseta kasvavad mööblile kolmandal kevadel juured alla ja neljandal hakkavad käetoed punguma...
Teine kasutab oma aiamööblit ainult üksikutel suvistel pidupäevadel. Enne ja pärast puhastab seda, hooldab ja putitab. Jõudeajal seisab laud toolidega kenasti katte all garaažis või kuuris.
Peavool, nagu ikka, jääb nende äärmuste vahele. Üldjuhul ostetakse ikka oma elustiili ning koduga sobiv ja võimalustele vastav komplekt, mille hooldus on jõukohane ning eluiga mõõdukas.

 

Igal ajastul oma eelistused

Sajandivahetuse suvedel ääristasid Tallinna vanalinna tänavaid ja Raekoja platsi plastmööbliga välikohvikud – see oli ajastu märk, mis näitas meie väärtusi ja võimalusi. Aegamööda hakkasid need kohvikud oma õue-inventari välja vahetama korraliku (vääris)puidust välimööbli või koguni tailor-made lahenduste vastu.
Sama trend on jõudnud ka meie koduõuedele. Mitmekesistunud on pakutava õuemööbli materjalivalik: mitut sorti puit või muu looduslik materjal, tekstiil, metall, plastiga kombineeritud, nikerdatud, punutud vms. Keegi ei saa enam öelda, et „pole midagi osta“!

Mis puutub puitmööblisse, siis on meeldiv tõdeda, et endast ja oma klientidest lugupidavad kaupmehed pakuvad järjest rohkem FSC märgiga tooteid. Lahtiseletatult tähendab FSC (Forest Stewardship Council) globaalset mittetulundusühingut, mis seisab hea maailma metsade jätkusuutliku majandamise eest. Vastava märgistus garanteerib, et toote lähtematerjalide tarneahel on vastutustundlik ja ametlik.
Siinkohal on heameel tõdeda, et kontsern AkzoNobel (Pinotex on AN kaubamärk) on esimene FSC globaalne lepinguline tarneahela väline partner. Koostöö eesmärgiks on puidu teadlikum ja parem kasutamine, töötlemine ja viimistlemine. Ühtlasi luuakse rahvusvaheline metsandusalaste sotsiaalpoliitiliste projektide toetusfond.

 

Milline viimistlus pikemalt vastu peab?

Puidust õuemööbli viimistlusvahendite valik on rikkalik – kaitsvad ja dekoreerivad puiduõlid, vahad, õlivahad, tõrvaõlid jne. Ja muidugi ka n-ö kattekilet moodustavad tooted: puidukaitsevahendid, lakid ja värvid.
Viimistlusvahendite ja -tehnoloogia valik sõltub nii omaniku eelistustest ja valmidusest hooldusega tegelda kui ka puiduliigist ning töötluse eripärast. Väärispuidust mööbel on tavaliselt juba eelviimistletud, mis tähendab, et mõne kuu jooksul pärast ostmist pole vaja sellega midagi ette võtta, aga müüakse ka viimistlemata komplekte. Alati on mõistlik müüja käest uurida, millise puiduliigiga on tegu ja kas viimistluse osas on mingeid soovitusi, ettekirjutusi või piiranguid.

Eelistada tasub sellist aiamööblit, mille viimistlemine ja ka järelhooldus oleks võimalikult lihtne, kiire ja mõõduka hinnaga.

Õlitamine on lihtne ja kiire viimistlusmeetod. Teame ju, et pikalt päikese käes viibides tuleb regulaarselt kaitsekreemi kasutada või riided selga jätta. Õuemööbliga on sama lugu – seda tuleb regulaarselt õlitada või siis „riided selga“ ehk värvkate peale panna.

 

Erinevate puiduliikide käsitsemine

Viimasel ajal on meie sõnavara rikastunud mitmete uudsete puidunimedega: siroko, koto, ipe, bangkirai. Tiikpuu, lehis, seeder tunduvad nende kõrval lausa vanamoelised. Suurem osa kauplustes pakutavatest õuemööblist on valmistatud väärispuidust. Need puiduliigid on veidi luksuslikuma väljanägemisega ning ka looduslikult tugevamad ja vastupidavamad (sisaldavad suuremal määral õlisid ja vaike). Puiduõlid teevad sellise mööbli niiskuskindlaks, mustust tõrjuvaks ning ühtlasi rõhutavad materjali kaunist tekstuuri.
Omatehtud õuemööbli materjaliks kasutatakse enamasti meie laiuskraadil enim levinud mändi ja kuuske. Need on väärispuidust pehmemad puiduliigid ja seetõttu vastuvõtlikumad seenhaigustele ja kahjuritele. Seepärast soovitatakse nende pindu enne õlitamist tingimata töödelda mõne tõhusa puidukaitsekrundiga (näiteks Pinotex Base). Isegi kui viimistletakse värvi või puidukaitsevahendiga, tuleks enne ikkagi kruntida.
Süvaimmutatud ja termotöödeldud puidu kasutamisel tasub arvestada, et n-ö värskest peast ei taha selline puit viimistlusmaterjali hästi imada. Tasuks oodata vähemalt mõned kuud (immutatud puitu soovitavad soomlased isegi terve aasta seista lasta!), kuni keskkond neid pindu „järeltöötleb“, ning alles seejärel viimistleda – sobivad nii õlid kui ka puidukaitsevahendid.

 

Millal eelistada värvi, millal õli?

Puitpindade töötlemiseks sobib puiduõli üldjuhul ikka. Kuna õli imbub tõhusalt puidu ülemistesse pooridesse ja pinnale ei jää peaaegu midagi, siis sellisel pinnal istudes või astudes on teie keha vahetus kontaktis puiduga – n.ö wooden touch. Õlitatud puit on kauni välimusega, õli toob esile puidu tekstuuri kordumatu loodusliku ilu.

Värvitud või puidukaitsevahendiga töödeldud puitpinnale moodustub aga  kattekile, ja sellist mööblit kasutades on inimese keha füüsilises kontaktis mitte puidu, vaid seda katva kilega. Kujutage ette, et teie tiikpuust aiatool on pakitud toidukilesse – mis tunne on sellel paar tundi istuda!?
Paljudel juhtudel on kilet moodustava viimistlusvahendi kasutamine muidugi õigustatud. See käib just pehme puidu kohta, kui tahame, et see kauem vastu peaks. Näiteks klassikalist kokkuklapitavat õuetooli soovitan värvida Sadolin Master Luxiga  – erksas toonis ja hoolikalt.

 

Puidukaitsevahendite kasutamine

Tehnoloogilises mõttes on puiduõliga töötlemine üks lihtsamaid viimistlusmeetodeid. Pärast pinna ettevalmistamist tuleb mõõdukas kogus õli lihtsalt pinnale kanda – töövahendeiks  sobivad pintsel, käsn, madalakarvaline rull, aga suurematel pindadel võib kasutada ka pihustit. Puit imab endasse nii palju õli, kui mahub, ülemäärane jääb pinnale ja tuleb lihtsalt lapiga ära pühkida. Vajadusel korratakse õlitamist (pehmete ja poorsete puiduliikide puhul). Õlitamisel on seegi eelis, et alati ei pea töötlema kogu pinda, vaid võib teha ka lokaalseid parandusi.
Õlisid toonitakse nagu muidki puidukaitsevahendeid. Näiteks Pinotex Classic AE-ga samas toonivalikus võib toonida ka sama kaubamärgi puiduõlisid.
NB! Isesüttimise ohu tõttu tuleb kohe pärast töö lõppu õlised lapid kokku koguda ning puhtaks pesta, panna veega täidetud või õhukindlasse anumasse või lihtsalt ära põletada.

Puidukaitsevahendi või värviga töötlemisel tuleb pind enne korralikult puhastada: eemaldada mustus ning lahtine värv või puit. Mõnel juhul võib osutuda vajalikuks ka kaitsekruntimine (kui pind on puhastatud värske puiduni), et suurendada pinna kaitsevõimet ja parandada naket järgmise kihiga. Viimistlusvahend kantakse puhtale ja kuivale puidupinnale.

 

Kuidas töödeldud pinda hooldada?

Üldjuhul piisab hooldusõlitamisest kord aastas. Esimesel hooajal või siis aktiivselt kasutatavat  või pidevalt lageda taeva all hoitavat välimööblit võiks töödelda paar korda suve jooksul. Enne õlitamist tuleb pinnad korralikult puhastada või koguni lihvida.
Paljud tootjad pakuvad sama kaubamärgi all ka spetsiaalseid pesuvahendeid. Kindlasti tuleks tutvuda nende eritoodete kasutusjuhendiga, pärast puhastamist korralikult loputada ning lasta pinnal piisavalt kuivada.
Mehhaanilisel puhastamisel tuleb vältida puidupinna kahjustamist: kaabits olgu terav, hari puhas ning liivapaber mitte liiga peen (vähemalt 120).
Kui pind ette valmistatud, siis võib alustada õlitamisega. Puit teab ise palju ta õli endasse võtab, üleliigne jääb pinnale ning eemaldatakse kohe kuiva puhta puuvillase lapiga. Vähemalt 24 h pärast võib käega üle õlitatud pinna libistada ja kiita: „Küll ma olen ikka osav ja tubli!“

 

Milline vahend on tervise- ja keskkonnasõbralikum?

Kõik see, mis on tervislik inimesele ja keskkonnale, on tervislik ka puidule. Meile küll meeldib mõelda ja öelda, et puit on „elav materjal“, kuigi tegelikult see nii pole. Töödeldud puit on küll looduslik materjal, aga tema hoidmine ja säilitamine nõuab siiski tõhusamaid meetmeid kui need, mis on ohutud elusorganismidele.

Puiduhooldusvahendite lähtematerjalideks on enamasti mitmesugused looduslikud õlid, vahad, vaigud, tõrvad vm. Ent ükski neist eraldi ei täida kõiki eesmärke, mida me puidu viimistluse ja hooldusega taotleme. Erandiks on ehk ainult mesilasvaha, mille hind on paraku väga kõrge.

Hea puiduõli (ka puiduvaha, tõrvaõli) peab hästi imenduma, mis tähendab, et sideainet tuleb lahjendada (üldjuhul tehakse seda orgaanilise lahustiga). Töödeldud pind peab mõistliku ajaga kuivama, mis tähendab, et tuleb lisada sikatiive. Vastupidavuse tõstmiseks võidakse lisada UV-filtreid või mikroorganismide (hallitus, vetikad) levikut ennetavaid toimeaineid.  Kasutusmugavuse huvides lisatakse ka tehnilisi aineid, mis vähendavad kihistumist, seovad pigmente vms. Mis tahes viimistlusvahend, olgu see õli, lakk või värv, on keemiatööstuse saadus ning kui keegi väidab, et tema toode on looduslik või „öko“, siis peaks tarbija valvsaks muutuma ja küsima: „Kuidas nii!?“ või vähemalt: „Millega võrreldes?“

Kokkuvõtteks: viimistluse "sõbralikkuse" taotlus eeldab tihedamat pindade hooldamist. Pole sugugi kindel, millal jätame keskkonnale suurema jalajälje (Carbon Footprint): kas töödeldes pinda sagedasti n-ö sõbraliku tootega või ühe korra tõhusama vahendiga, mis tagab puidule parema kaitse ja pikema vastupidavuse.

Sarnased artiklid