Ajastut tabades
Kersti Jaigma
Elutoaseinale plaanib pererahvas Pallase koolkonna loomingut. Diivan on Eesti tootjalt Softrend, vaip Carpet Vistast. | Terje Ugandi

Sisearhitekt Liis Tarbe kujundas tundlikult ajastutruu ja samas läbini moodsa interjööri väärikasse, 1920ndatel aastatel Tallinnasse kerkinud Eesti esimeste ridamajadega Oma Kolde asumi korterisse.

1920ndatel aastatel jätkus omariikluse ehitamine ja rahvusriigi rajamine laial rindel, kaasa arvatud kunstis ja arhitektuuris. Eesti Vabariigi arhitektuurseks sümboliks olevate ühiskondlike hoonete (nt Riigikogu hoone, Eugen Habermann ja Herbert Johanson, 1920−22) kõrval kujundas siinne arhitektkond ka uue eesti kodu nägu. Tsaariaja viletsatele korterioludele pidi tooma leevendust kümnendil hoogustunud elamuehitus ja sotsiaalne suund linnainimese elamustingimuste parandamiseks.

Inglise ja Saksa töölisaedlinnade eeskujul kerkisid Tallinnasse tolle aja juhtivate arhitektide H. Johansoni ja E. Habermanni käe all aedlinlikud elamugrupid, mis esindasid 1920ndate traditsionalistlikku laadi. Ühelt poolt püüeldi lihtsuse ja vorminappuse poole, teisalt väärtustati traditsioone, sünteesides seejuures «oma» ja «võõrast».

Uut kvaliteeti ja aedlinna ideed kannavad ka Pelgulinna valminud Oma Kolde ridaelamud, kus esmakordselt ehitati väikekorter läbi kahe korruse: all asus köök, kaheosaline elutuba ja WC, ülal kaks magamistuba ja vannituba. Majadel oli väike eesaed ja kitsas aiariba maja taga.

Ehkki töölisklassile paremaid elamustingimusi lubavat hoonetüüpi soositi tollal laialdaselt kogu Euroopas, jäi ühtlase ilmega ridaelamute rajamine meil siiski haruldaseks.

Seda enam rõõmustab, kui üks selline unikaalne elumaja on hoone identiteeti säilitades ning uusi väärtusi lisades kaunilt ja teadlikult renoveeritud.

Kuidas aga kohandub moodne neljaliikmeline pere tänapäeva mõistes väheldase ja ehk lihtsakoelisegi planeeringuga sajanditaguste standardite järgi kavandatud eluruumi?

Sisearhitekt Liis Tarbe sõnul nõuab iseloomuga kodu ka karakteriga omanikke, kes on valmis suure ja sageli uue ehitamisest keerukama renoveerimistöö ette võtma. Kuid hea tahte ja õige meelestatusega on tulemus kahtlemata eriline!

Omanike koostöö varemgi ajalooliste objektidega tegelenud sisearhitektiga algas usalduse ja mõistmise pinnalt, jätkudes nii kogu projekti jooksul. Otsustati, et päris vana asja tegema ei hakata, kuid ajastuomaste võtetega toonitatakse vana maja arhitektuurset omapära. Mineviku taasloomisest loobumise kasuks rääkis ka asjaolu, et algsest sisustusest polnud peale trepi ja keldrisse viiva ukse midagi säilinud; juba varasemalt olid eluruumidena kasutusele võetud keldri- ja pööningukorrus ning 1990ndad lisasid interjöörile viimase ilmetult anonüümse viimistluskihi.

«Kokkuvõttes tegime ruumi paremaks ja ajastutruumaks, kui see oli enne remonti,» viitab Liis Tarbe näiteks peegellagedele, musta-valgekirjule Marmoleumi klikitavale põrandale ning elutoa kõrgetele kahepoolsetele ustele. «Uksi pole siin õigupoolest kunagi olnud, kuid see tundus sobiv täiendus, samuti on lino-leum ajastule iseloomulik materjal.» Tume köök ja tumedad detailid jätkavad loogiliselt terviklikku kujunduslaadi.

Teisele korrusele viivat treppi katavad lapsepõlvenostalgilist flanellsärki meenutavad ruudulised vaipkatted; mustrilised Ege vaipkatted valiti ka teise korruse kabinetti ja magamistuppa, kuhu Liis kavandas veel sumedat rohelist tooni tahveldusega seinakapid.

Interjööri värve, tekstiile, mustreid ja tekstuure on äärmiselt sümpaatselt kokku seatud, seda enam, et läbi nelja tasandi ulatuvas korteris on erinevaid soppe, kõrgusi, kaldeid, aknaid ja nurki omajagu. Keeruline ja kohati imelik ruum on funktsionaalselt põhjalikult läbi töötatud, et nüüdisaegne elu võimalikult sujuvalt ja nutikalt ajaloolisesse kesta sulandada.

Rohkelt peamurdmist oli olematu suurusega esikuga, kuhu tuli tekitada panipaik. Kui sada aastat tagasi oli inimestel ehk üks mantel, siis tänapäeval tuleb arvestada suurema «pagasiga». Esiku ja elutoa vahele kavandati seetõttu kõrge kapp, mis täidab elutoapoolel televiisoriseina ning esikus riidekapi ülesannet. Kuna kapimaht ei ulatu laeni, säilib majale omane ühtne ruumitunne.

Maja ratsionaalse olemusega kõlavad hästi kokku moodsad valgustid ja mööbel, mis hoiavad kompaktse, mitmele korrusele laotatud korteri üldmulje, kus puuduvad uhked vaated ning pikad avatud kulgemised, selge ja puhtana.

Kui põhikorrustel rõhutati kujundusega hubast ja pehmet meeleolu, siis keldrikorrus sai pererahva soovil vastukaaluks üllatavalt äkiline ja mahlakas. Mööda vana kitsast treppi keldriruumidesse laskudes avaneb justkui salamaailm, kus lopsakate sametkardinate taha jääb Inglise klubiruumidest tuttav tume, toeka ja pisut raskepärase sisustusega ruum, mille tahveldustega seintel võiksid rippuda topised ja põdrasarved. Avara sauna-kompleksiga jätkuvast «klubiruumist» on kujunenud pere lemmiktuba, kus veedetakse sageli aega muusika, raamatute, filmide seltsis.

Et ajaloolisse interjööri toodi uus kasutusmugavus ja uue aja elu loogika, hoides samal ajal alles vana maja vaimu, on vaieldamatult suur õnnestumine. Töö ajalooliste interjööridega pakub rohkelt mänguilu, ütleb ka sisearhitekt. «Võlu peitub väikestes detailides: põrandaliistudes, kapikarniisides või aknalaudades. Moodne arhitektuur sõidab sellest tihtipeale üle. Ajaloolises ruumis käib aga mäng sageli väikese triibu, täpi ja paela ümber.»

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid