Milline on sinu esimene lapsepõlvemälestus?
Minu lapsepõlv möödus Peterburis, tol ajal oli see Leningrad. See oli huvitav ja omanäoline aeg. Nüüd tagasi vaadates tundub, nagu oleks mul kaks elu: üks Venemaal kuni 10-aastaseks saamiseni ja teine Eestis. Eestisse tulles tundsin, nagu oleksin saabunud Marsilt: elu oli seal nagu teisel planeedil.
Leningrad oli suur linn, kus igas rajoonis oli kõik vajalik olemas: kool, pioneeride maja, miljon huvitavat ringi. Võtsin osa makramee- ja modelleerimisringist (paberist kujude konstrueerimine), õmblus- ja kunstiringist, iluuisukoolist, kust sain uisutamispisiku terveks eluks.
Minu ema oli tol ajal kunstikõrgkoolis õppejõud. Kui olin veel lasteaialaps ja ema ei jõudnud mind lasteaeda viia, siis võttis ta mind hoopis ülikooli kaasa või viis Ermitaaži – seal töötas valvurina keegi tema tuttav. Andis mulle väikese joonistusploki ja hariliku pliiatsi kaasa ning ütles, et ma kopeeriks mõnda raudrüüd hobuste saalis. Nii ma siis tegingi.
Ema oli lõpetanud moe erialal samas kõrgkoolis, kus ta töötas, aga õpetas hoopis joonistamist, sest oli ja on siiani väga andekas joonistaja. Ta on ka hea maalija ja üldse paljudes asjades tipptasemel. Võib-olla pärisin temalt tasemetunnetuse, standardid, mille järgi elada ja luua. See tase on parajalt kõrge ning sellega on üpriski raske elada, sest elus on tihti vaja ümbritsevaga harjuda ja kõik ei saagi minu visiooniga kattuda.
Peterburi taust on mulle tähtis, seda olen läbi terve elu tajunud. Mind ümbritses kergelt pompoosne, šikk ja ajalooliselt tugev arhitektuur, kas või ema kõrgkoolis: laiad kuldsete käsipuudega trepid, kus sai liugu lastud.
Ka ema tunnid olid vapustavad. Ta pani modelli paika, sättis drapeeringud ja täpse valguse korda ning siis alati joonistas terve töö ise läbi, et teaks, mis koha peal tudengitel võib tulla küsimusi. Mina istusin ruumi tagumises nurgakeses põrandal ja jälgisin teda.
Kas sul on midagi lapsepõlvest kaasa tulnud, mis kajastub ka sinu hilisemas loomingus?
Kui pidada silmas oma hilisemat kunsti ja näiteks Maroko-aega ning armastust araabia tüpaažide vastu, siis mulle meenub lapsepõlvest turg. See oli vaieldamatult mu lemmikkoht, sest sel ajal sõideti sinna kokku Nõukogude Liidu eri nurkadest. Müüjad olid sageli kaukaaslased – grusiinid, armeenlased – ja need näod seal olid karismat täis, päikesest põlenud mehed, kes alati lahkelt oma maitsvat kraami pakkusid.
Alati sai ka kõike maitstud. Minu lapsepõlv oli täis huvitavaid maitseid, eri kultuuride traditsioonilisi maiustusi. Kõik see tuli mulle 20 aastat hiljem Marokos maalides meelde ja tundus, et seal on seos. Võib-olla mind sellepärast nii väga tõmbaski Marokos turgu maalima, et see viis mind alateadlikult taas lapsepõlve.
Millest väiksena unistasid ja kas midagi on ka täide läinud?
Unistusi otseselt ei mäleta, aga soovisin, et mul oleksid viimase peal iluuisud. Paar aastat tagasi need saingi, aga trennis käies selgus, et need on liigagi head, proffidele. Tuleb ikka oma tasemel asju tahta! Ei teadnudki, et on võimalik selline asi nagu "liiga head" uisud.
Ka muusikaga on mul olnud eriline side. Kuna mulle meeldis tantsida, siis tahtsin, et taevast tuleks kogu aeg ilusat muusikat ja saaks tänavatel tantsida. Nüüd nii ongi: panen kõrvaklapid oma lemmikmuusikaga mängima ja lähen "hõljuma". Inimesed tänaval vahel vaatavad imelikult, kui tulen neile naeratusega vastu; ei kujuta ette, mis juhtuks siis, kui ma veel tantsima hakkaksin!
Kui palju peegeldavad sinu maalid sisemaailmas toimuvat?
Ma arvan, et iga kunstniku töö peegeldab tema sisemaailmas toimuvat, sest keegi ei tee ju kunsti endale tellimust andes, vaid soov luua on loomulik ja siiras. Nagu Diego Rivera (kunstnik Frida Kahlo abikaasa) ütles: see on bioloogiline protsess. Puu õitseb ja kannab vilju, vahepeal on raagus ja puhkab ning siis kordub kõik uuesti. Sama on ka kunstnikuga. Me loome ikka siis, kui keha ja vaim seda soovivad.
Sellepärast ma võtangi loomingusse tekkivaid pause väga loomulikult. Isegi pikki pause. Ju siis on aeg millegi muuga tegeleda. Aga kui soov maalida on olemas, siis seda ei peata. See soov on seotud mul mingi tunnetuste kombinatsiooniga: kui miski läheb korda, paitab visuaalselt silma ja tuleb pauguga emotsioon, siis on protsess alanud.
Pigem ongi see soov kui inspiratsioon. Sest soov luua on olulisem. Inspiratsioon on minu jaoks fiktsioon. Kui midagi ei sega ega sureta minus loomingulist soovi ennast väljendada, siis pole mul seda nii-öelda inspiratsiooni vaja oodata. Tuleb lihtsalt pintsel haarata ja nautida protsessi!
Mis teemad sind kunstnikuna kõige rohkem vaimustavad?
Teemavalik võib olla lai ja mõni teema vägagi banaalne ja lihtne. Aga kui mind miski puudutab, ei karda ma banaalsust. Kõik, mis paberile või lõuendile jääb, on niikuinii juba tõlgitud kujul, Anna maalimiskeeles. Lastud läbi enda ja läbi oma värviprisma, mis mul on vist juba sünnist saati silma sisse paigaldatud, sest näen maailma kahtlaselt värvilisena.
Kord Itaalias maalides tuli ema kahe lapsega ja nad seisid mul selja taga. Ema selgitas lastele, et naine maalib seda maja ja vana kohvikut, aga ta mõtleb kõik need värvid lihtsalt sinna juurde. Mina peaaegu võpatasin selle peale, keerasin nende poole, pintsel käes, ja ütlesin: "Ei-ei, kõik need värvid on seal olemas, te peate lihtsalt oskama neid näha ja need sealt välja võluma!"
Hiljem kunstikoolis lastele värviõpetust õpetades tõin nad lõpuks halli maja juurde, kus üks sein oli varjus, teine valguses, ja küsisin, mis värve nad näevad. Ja siis nad nägid õigeid värve – mitte halli! – ning juubeldasid: see on ju magic! Jah, minu jaoks see ongi võlukunst – värvide väljavõlumine!
Mu kunst sünnib pigem hea, eluterve emotsiooni pinnalt. Minu arust on maailm täis kurbust, stressi, surma, ängi, kaotusi, ebaõiglust – ma ei vaimustu nendest teemadest. Pigem panevad joovastuma elu, tervis, värvid, kaine mõistus, sport, rõõm, kergus, lendlevus, naer, ilus poeetiline kurbus ja filosoofiline sügavus. Seega ei haara ma kunagi pintslit, pisar silmis või tuju paha.
Kuigi, kunagi tegin haigena endast kolm järjestikust autoportreed ja üllataval kombel haigus kahanes sellega jõudsalt. Ka tugeva peavaluga sai kunagi tehtud üks autoportree. Lõpetades nägin, et pea valutas hoopis sellel tüdrukul, kes paberile jäi – minuga oli kõik korras.
Mis on olnud kõige parem nõuanne, mille oled saanud?
Hahaa! See on huvitav küsimus. Selge see, et elus saame palju nõuandeid, kuigi minule kui Lõvi tähtkujus ja draakoniaastal sündinule julgetakse harva nõu anda. Aga üks nõuanne plahvatas mul kohe meelde. Üks sõber ütles 20 aastat tagasi sellise lause: "Anna, ära kaota aega meeste peale, tegele vaid kunstiga! Sest oled selleks loodud!"
See sõber oli tol ajal suur naistemees ja vahetas mõnusalt pruute. Mina toona lausa solvusin kergelt, aga nüüd ma tegelikult mõistan, et need olid kuldsed sõnad, sest saatused on erinevad ja kõikidele ei pruugi ette nähtud olla pikalt õnnelikult abielus. (Anna on lahutatud. – Toim) Aga siiski: ma ei loobuks mitte kunagi oma kahest pojast, kelle ma nende 20 aasta jooksul ilmale tõin.
Milline on kõige põnevam kunstiprojekt, milles oled osalenud?
Minu kunstielu on olnud kirju, sest olen mitu korda osalenud välisresidentuuris: pool aastat Taanis, mitu kuud Itaalias, mõned kuud Mehhikos ja USA-s; samuti on olnud pool aastat loomeperioodi Marokos, kuhu olen hiljem 12 aasta jooksul ka üle 15 loomereisi teinud.
Poolteist aastat tagasi toimunud Admiral Bellingshauseni ekspeditsioonil tuli mulle pakkumine olla laevas kunstnik – see oli tõesti erakordselt kihvt kogemus.
See oli otseses mõttes minu moodi otsus: peaga tundmatusse vette hüppamine. Ma pole kunagi purjetanud – mul läheb süda tavaliselt pahaks isegi laevaga üle lahe sõites – ja äkki, ilma liigselt mõtlemata, olin nõus peaaegu kuu aega laevas olema. Laevaseltskonnast (meeskonnas oli 12 inimest) ei tundnud ma mitte kedagi. Aga see reis avas minu elus nii palju uusi uksi. Kui palju ägedaid inimesi tuli minu ellu, uusi värve, uusi paiku – kui palju tunnetusi naha alla kogunes!
Tegin selle ekspeditsiooni ainetel eelmisel suvel Viinistus suure näituse, mille tehnika ja formaadid erinesid mu varasemast loomingust. Trükkisin oma maale ja joonistusi vanadele purjedele ja need olid eksponeeritud tünnidel, osaliselt installatsioonina.
Denis Diderot on öelnud, et kunst seisneb selles, et leida ebatavalist tavalises ja tavalist ebatavalises. Kas nõustud? Kas ja kuidas see peegeldub sinu loomingus?
Olen kohe nõus selle esimese poolega – see on olnud alati minu moto. Ka kunstikoolis tegin lastele selgeks: ärge otsige lihtsalt ilusat ja magusat postkaarti meenutavat motiivi, vaid võtke mingi tavaline puu ja võluge temast midagi ägedat välja, jälgides iga oksavõnget, või võtke kivihunnik või puuriit ja maalige, nagu oleksid need lutsukommid.
Arvan, et ka mu ellusuhtumine on just selline. Ilma et mu elus toimuks midagi erilist, tunnen ennast õnnelikuna, sest märkan justkui tavalist asja, aga näen selles võlumaailma. Alleedel rattaga kihutades naudin kiiresti vahelduvate puude varje; uisutades tunnen, et olen vaba nagu lind ja naeratus tuleb iseenesest näole; jalutades ümisen laulu ja tuju läheb heaks. Kui olla ümbritseva suhtes tähelepanelik ja avatud, siis maailm naeratabki sulle vastu.
Mis on olnud elus kõige raskem?
Kui ma mõtlen sõna "raske" peale, siis esimesena ei plahvata mul silme ette isegi keeruline lahutus, vaid hoopis enesekehtestamine Eesti ühiskonnas. Paraku pidin juba teismeeas kogu aeg ennast tõestama. Võisin olla lõpetanud kooli hõbemedaliga ja kunstiakadeemia cum laude. Ei, sellest oli vähe! Palju tähtsam auhind oleks mulle, kui oleksin lihtsalt sünnist saati eestlane. Mitte et ma seda oleksin väga tahtnud – olen uhke oma päritolu üle! Aga fakt, et minus ei voola eesti verd, on mulle toonud palju kibedaid pisaraid ja klompe kurku.
Samas, kui tagasi vaatan, siis äkki oli see hea ja sundis tegutsema, peaaegu üle oma võimete hüppama ja kogu aeg aktiivne olema, võtma vastu uusi ja uusi väljakutseid. Ma ise tundsin ennast rohkem eestlasena, sest olen 10-aastasest alates siin kasvanud, tunnen siinset kunstielu, orienteerun hästi kunstiajaloos ja tunnen üldse Eesti elu. Minu kodune keel on nüüd eesti keel, sest lastele oli kakskeelsus mingi aeg keeruline. Ma pean ennast eesti kunstnikuks ja eesti kultuuri esindajaks.
On su elus asju, mida kahetsed?
Kahetseda pole midagi! Kui ka mu saatus on olnud kohati keeruline, traagiline ja valusaid kogemusi täis, ei muudaks ma oma elus miskit. Sest see on minu tee, mis mulle on antud. Ja iga järgmist "jama" võtan ma lausa komplimendina – keegi seal üleval arvab minust ikka eriti hästi ja usub, et saan kõigega hakkama…
Kuigi kohati läheb see "tõkkejooks" – nii ma oma elu aeg-ajalt nimetan – liiga profitasandile. Tõkked liiguvad kõrgemale ja kõrgemale ning nende vahed on väiksemad ja väiksemad…
Mis teeb kõige rohkem rõõmu?
Elu ise teeb kõige rohkem rõõmu! Vabaduse tunne hinges, vahetu naer, julgus olla mina ise, voolav värv ja julge joon lõuendil ja paberil, sõpradega olemine.
Kuidas said hakkama koroonaajaga?
Koroonaaeg ei muutnud mu elus peaaegu mitte midagi. Pigem rõõmustasin, et telefon ei ole enam nii aktiivne ja tööga seotud meile praktiliselt ei tule. Ma ei ole arvutiinimene – seega on mul keeruline ennast sundida isegi e-kirjadele vastama.
Kevadel, kui koroona jälle tagasi tuli ja inimesed rääkisid, et kärbitakse palku, ütlesin: nüüd saate teada, mis tunne olla kunstnik! Meile ei maksa keegi palka ja iga jumala päev püstitan endale ülesandeid, mida teha, kuidas teha ja et kõik see veel tulu tooks. Olen harjunud, et vahel ei ole viis-kuus kuud üldse sissetulekut ja siis tuleb jällegi aktiivne aeg. Tänu sellele oskan majandada säästlikult ja eluviisi korrigeerida.
Kindlasti peab olema kodukeskkond, kus on hea olla. Mina lõin endale sellise. Kodu peab olema inspireeriv, et seal oleks soov palju aega veeta: häid raamatuid; vajalikud asjad, kui tekib soov maalida, õmmelda, kududa, meisterdada; hea valgus ja taimed, läbi mille, kohvitass käes, päikesevalgust nautida.
Seintel on mul palju portreemaale, põhiliselt enda looming. Ma julgustan alati eesti inimest, kes soovib seinale tihtipeale rahulikku maastikku, soetada ka mõni inimesega maal. Mul on pidevalt seltskond seintel ja mul on hea nendega olla.
Mul on maailma kõige ägedam kass, kes sai just kaheaastaseks. Ei oleks arvanud, et loom minu ja laste elu nii palju muudab. See on ikka maagiline jõud, mis paneb hommikul naeratusega ärkama – päevas on tänu kassile nii palju ilu, armastust ja hellust. Ta on ka suurepärane kodutohter. Nii et mul kodus kõik olemas selleks, et olla õnnelik, aktiivne ja loominguline.
Kuidas sa enda tervise eest hoolitsed? Kas sul on mingeid tervist toetavaid harjumusi?
Pean tervisele pidevalt mõtlema, sest kahjuks ei ole see väga tugev. Ema vahel ikka räägib, et olen nii lõunamaine tüüp, et mulle lihtsalt ei sobi siinne kliima. Mina jällegi ei loobuks ühestki aastaajast, sest mulle meeldivad nad kõik.
Tervise eest hoolitsemine ongi mul pigem hooaegadega seotud. Talvel uisutame väga palju, see on ka viis koos noorema pojaga aega veeta, sest ta on samuti kirglik iluuisutaja. Sel talvel tegime peale uisutamise ka talvepiknikke, mis oli täiesti uus viis, kuidas tervislikult õues aega veeta. Kevadel istun varakult rattale – ma ei tee sellega sporti, vaid ajan linna peal asju. Rattasõit teeb alati meele rõõmsaks ja minus ärkab väike laps. Palju lõbusam on igale poole sõita kui lihtsalt kõndida. Suvel ujun palju, lähen ükskõik mis temperatuuriga vette ja käin vees kuni septembri lõpuni. Armastan ka metsas käia, septembris olen fanaatiline seenemikk.
Mulle on hingelähedane alternatiivmeditsiin, aga see pole kinnisidee. Lihtsalt, kui saab alguses proovida taimseid vahendeid, siis pigem alustan nendest.
Toitumisega on alati kerge olnud, sest vanaema elas meiega ja oli superkokk, ka ema on väga peene söögitunnetusega – kodus oligi kõige maitsvam toit. Ka mina tuletasin selle kõik meelde, kui hakkasin iseseisvat elu elama. Lapsed harjusid sellega samuti väga kiiresti ja kui kõht linna peal tühjaks läks, olid nad alati pigem valmis ootama, kuni koju saame ja süüa teeme.
Olen nüüdseks hakanud üsna hästi tajuma oma energiavarusid: tean täpselt, et minu stressitaluvus on peaaegu nullilähedane ja liigne suhtlemine võtab väga palju energiat. Kahjuks, sest suhtlus on kunstnikule hea emotsiooniallikas, aga pean siiski proovima kogu aeg tasakaalu hoida ja oma keha jälgida. Mu keha ja meel on nii tundlikud, et tajun inimestega suheldes suurt erinevust. Olen liiga emotsionaalne ja impulsiivne inimene ja ka hea suhtleja, aga paraku lähen emotsiooniga nii kaasa, et lõpuks on enda varud tühjad.
Juba enne 40. eluaastat tundsin, et pean ruttu-ruttu midagi kardinaalselt muutma ja ennast rohkem säästma. Alguses oli see hirmuäratav, sest tundus, et elu on siis mage, hall ja ebahuvitav, kui võtta ära see särava emotsionaalse impulsiivse loomuga osa. Nüüd aga mõistan, et uus tasand on sama huvitav – lihtsalt teistsugune ja selles pole mitte midagi halba. Peab kohanema erinevate elujärkudega ja keha on hea indikaator meile seda ütlema. Tuleb vaid osata kuulata, mitte karta ja olla avatud – saada enda kohta taas midagi uut teada.
